Vitamiinipomm pistis nina maa seest välja

Kõige tähtsam on korjates kindel olla, et tegemist on tõepoolest karulauguga. Foto: Mailiis Ollino

Karulauk (Allium ursinum) on üks esimesi kevadekuulutajaid, kes oma vitamiinidest pungil rohelusega eestlaste toidulaual armastatud lemmikuks on saanud. Tänu soojadele ilmadele on esimesed karulauguhakatised juba oma võrsed mullast välja pressinud. Mida peab aga enne metsa minemist teadma?

Eesti loodusmuuseumi eksperdid ütlevad, et kõige tähtsam on korjates kindel olla, et tegemist on tõepoolest karulauguga. Kõige sagedasem taim, millega teda segamini aetakse, on harilik siniliilia ehk tsilla (Scilla siberica), aga ka piibeleht ehk maikelluke (Convallaria majalis) ja harilik sügislill (Colchicum autumnale). «Piibeleht on väga mürgine taim – mürgine on isegi vaasivesi, kus maikellukese kimpu on hoitud,» hoiatab Eesti loodusmuuseumi botaanik Jana-Maria Habicht. Nii et selle taime söömine lõpeb tõenäoliselt väga tõsise mürgistuse või isegi surmaga. Sügislill on samuti eluohtlikult mürgine – kui süüa sügislille lehti või sibulat, siis haiglast ei pääse.

Noored karulaugu ja tsilla taimed on üsna sarnased, kasvades aga muutuvad karulaugu lehed keskosast veidi laiemaks (mistõttu nad meenutavadki natuke piibelehte ja sügislille). Ka paljud teised äsja tärganud lilled võivad esialgu välimuselt karulauku meenutada. «Üsna kindel tunnus karulaugu eristamiseks on aga talle omane tugev küüslaugulõhn. Niisiis tasuks karulauku korjata ainult siis, kui oled veendunud, et tegemist on just selle taimega,» ütleb Habicht. Kui sa pole taime liigis kindel, jäta korjamata! Meeles tasub hoida ka seda, et karulauk, rahvapäraselt metsküüslauk, võib tundlikuma organismiga inimesel tekitada liigse söömise järel seedehäireid, näiteks kõhuvalu, iiveldust ja oksendamist.