Arheoloog Mari Tõrv uurib meie esivanemate elulaadi ja surmakultuuri

Järva Teataja
Copy

Meie kultuuriline rikkus väärib hoidmist ja säilitamist,“ ütleb arheoloogia kaasprofessor ning analüütilise ja füüsikalise keemia teadur Mari Tõrv, kelle teadustöö huviorbiidis on kiviaja inimeste elulaad.

Ajakirjanik Sven Paulus kirjutab Tartu Ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis, et Mari Tõrv ja tema kolleegid uurivad molekulaarbioloogia ja arheokeemia vahenditega tuhandeid aastaid tagasi praeguse Eesti aladel elanud inimeste matuserituaale ja toitumistavasid. See võimaldab teadlastel teha järeldusi meie rahvastiku kujunemise kohta.

Vabariigi aastapäeva paiku pälvis Mari Tõrv korraga kaks tunnustust: Peeter Tulviste mälestusfondi preemia ja koos valdkonnaülese töörühmaga Tartu Ülikooli teadusteo auhinna.

Tema sügavam huvi ajaloo vastu kujunes välja tänu gümnaasiumi ajalooõpetajale, kes näitas, kuidas luua seoseid: miks midagi on juhtunud ja millised sündmused on juhtunule eelnenud. „Alates kümnendast klassist hakkasin ajaloo õppimist nautima,“ meenutab Tõrv.

Pärast keskkooli lõpetamist Türil tuli ta Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Esimese semestri lõpuks oli selge, et ainsana oma kursuselt paelub teda arheoloogia. Kõrvalerialaks sai valitud etnoloogia, mis annab üldise arusaamise inimkultuuride toimimisest.

Tudengipõlve suved möödusid paljuski arheoloogilistel välitöödel, talved aga hoidlates, et suviste kaevamiste leiumaterjali säilitamiseks ette valmistada.

Kui koolipõlves oli Tõrv enda sõnul suur organiseerija ja võitlev natuur, siis ülikoolis keskendus ta õpingutele. „Ei saa öelda, et istusin kogu aeg ainult nina raamatus, aga olin tõesti oma valdkonna poole väga tugevalt kaldu. Korporanti minust ei saanud ja ajalooringi eesotsas ma ka ei olnud, pigem käisin oma rada,“ ütleb ta tagasi vaadates.

Juba õpingute alguses kütkestasid Tõrva kiviaeg ja tolleaegsed inimesed, sealhulgas toonane surmakultuur. Kui ta 2000. aastate algul Eestis kiviaja matuseid uurima asus, ei nähtud sel suunal veel suurt potentsiaali. Nüüdseks on pilt muutunud.

Üpris ruttu sai selgeks, et ehkki ajalugu põhineb faktidel, on see ikkagi natukene ka uurija nägu. Tõrvale meeldis, kuidas ehitasid oma loenguid ja õpet üles etnoloogid, eriti Ene Kõresaar. „Tema etnoloogia- ja antropoloogiakursused andsid viisi, kuidas inimühiskonnale ja kultuurile läheneda. Empiirikat ja teooriat kokku panna oli põnev.“ Mõjutajaks oli ka Tõrva doktoritöö juhendaja Aivar Kriiska, kelle loengud olid elavaloomulised ja huvitavad.

Algul oli abstraktse teooria ja arheoloogiliste väljakaevamiste tähenduslik ühendamine omajagu keeruline. Seda õpetas talle teine doktoritöö juhendaja, Rootsi uurija Liv Nilsson Stutz, kelle poole Tõrv 2010. aastal noore uurijana ühel konverentsil julgust kokku võttes pöördus.

„Ütlesin talle, et mulle väga meeldib see, kuidas ta toob oma töös inimsäilmed matuserituaalide keskmesse ja seob osteoloogia, arheotanatoloogia teooriaga, et rääkida senisest detailsemalt surmakultuurist. Küsisin, kas ta oleks nõus mind juhendama.“

Õpingud välismaal avardasid vaadet

Praegu mitme valdkonna, humanitaaria ja loodusteaduste piirimail töötava Mari Tõrva tööelu on olnud kurvide ja pööretega. Tartus alustatud doktoriõpingud said uue hoo Kielis, kuhu ta koos perega 2012. aastal kolis. Tol ajal Eestis nooremteadurite süsteemi polnud, doktorantide stipendiumid olid pisikesed ja äraelamiseks tuli otsida lisavõimalusi.

„Kieli Christian Albrechti Ülikoolis õnnestus mul saada nelja-aastane töötasuga doktorandikoht, kus mu ainus ülesanne oli doktoritööd teha,“ kirjeldab Tõrv. Tema väitekiri, mille ta kaitses 2016. aastal koostöölepingu alusel nii Tartus kui ka Kielis, on multidistsiplinaarne uurimus küttide ja korilaste matustest Eestis ajavahemikul 6500–2600 eKr. Selle keskmes seisab küsimus, kuidas kohtlesid kiviaja kütid ja korilased surnuid.

Saksamaa-ajal õnnestus tal vahetusüliõpilasena õppida Inglismaal Sheffieldi Ülikoolis ka osteoloogiat (luuteadust). See oli oluline lisa teadlase tööriistakasti, sest luustiku ja selle funktsionaalsuse tundmine aitab eristada kultuurilise tegevuse ja looduslike protsesside mõju. Tagantjärele leiab Tõrv, et õpingud väljaspool Eestit on eelkõige avardanud maailmapilti, kuid neist on olnud abi ka kontaktivõrgustiku loomisel.

Saksamaal tuli teadustööd teha hommikul kaheksast õhtul viieni ja registreerida töölkäimine uksekiibiga. Kui kogunes teatud arv ületunde, tuli võtta vaba nädal. Selline kord õpetas noort teadlast jälgima, et töö- ja pereelu oleksid tasakaalus. „Usun, et rohkem kui kaheksa tundi päevas me keskenduda ei suuda, eriti vaimset tööd tehes, ja katkematu töötamise illusioonist tuleks loobuda,“ lausub Tõrv.

Toit näitab inimese identiteeti ja suhteid

Mari Tõrv on hea näide sellest, kuidas uurijas võivad kokku saada humanitaarne ja loodusteaduslik maailmavaade.

„Arheoloogia on kas interdistsiplinaarne või üldse mitte midagi,“ väidab ta, „sest erinevad teaduslikud lähenemised annavad võimaluse vastata ühele küsimusele eri vaatepunktidest.“ Näiteks väljakaevatud potikillud võimaldavad kirjeldada anumat ennast, aga nende keemiline analüüs räägib lisaks toitudest, mida selles omal ajal vaaritati. Lisaks aitab toidu tarvitamise uurimine mõista ka sööjat, sest menüü eripärad on seotud inimese identiteedi ja sotsiaalsete suhetega, ning peale selle on toidul ka kultuurilised kaastähendused.

Toidu tarvitamise minevikku lahkab Mari Tõrv praegu koos kolleegide Ester Orase, Kristiina Johansoni ja Eve Rannamäega Balti riikide ainsas arheokeemialaboris Archemy. „See pusletükkide kokkupanemine mitmesuguseid meetodeid kasutades ja tervikpilti teadmata võib olla väga paeluv, sest iga tükike kannab endaga kaasas mingit infot.“

Enam kui kümme aastat tagasi, kui kaevati välja Kukruse kalmistu, uuris Tõrv sinna maetud naiste ja meeste toiduharjumusi biomolekulaarsete meetoditega. Ta märkas, et sugupoolte söögilaud on olnud mõnevõrra erinev. „Tekkis küsimus, kas naised on lihtsalt loomu poolest tahtnud rohkem süüa putru ja mehed kala, või peituvad selles mingid kokku lepitud kultuurinormid ja reeglid,“ arutleb Tõrv. „Inimeste elupaikadest leitud loomaluude järgi saame öelda, et mingil konkreetsel ajal on ühes kohas toiduks kasutatud näiteks põtra, kobrast ja metssiga, ent teisal põtra ja hüljest. Biomolekulaarsed analüüsid lubavad toidukultuuri vaadata aga ka väga individuaalselt, ühe inimese põhjal,“ selgitab Tõrv.

Ent miks paelub teda uurijana lisaks toidule just surmakultuur?

„See, kuidas me surmaga hakkama saame ja milliseid rituaale läbi viime, on ühtviisi oluline nii tänapäevastele kui ka aastatuhandeid tagasi elanud inimestele,“ mõlgutab teadlane. „On igavikuline küsimus, kuidas me lähedase kaotusega hakkama saame.“

Side mineviku ja tänapäeva vahel

Folklorist Marju Kõivupuu viitab oma raamatus „Inimese lahkumine“ asjaolule, et matuserituaalid Eestis on muutunud, näiteks ei võeta sageli enam lapsi matustele kaasa. Vaimulik Annika Laats on kirjutanud, et krematooriumis kestab keskmine matusetalitus kõigest 23 minutit. Tõrva arvates on see märk, et surm on meile raske ja ebameeldiv teema, mida pigem välditakse.

Ta soovib surmateemat uurides luua sideme mineviku ja tänapäeva vahele. „Rituaalid ei ole sündinud juhuslikult või loodud igavuse pärast, neis on oma sügavam mõte. On oluline, et lapsed saaksid endale tähtsate inimestega kombe kohaselt hüvasti jätta ja teaksid, mis on matus. Täiskasvanuna peavad nad ühel hetkel nagunii elu selle tahuga tegelema, aga kui nad ei ole varem surmaga kokku puutunud, võib see tekitada peataolekut ja hirmu.“

Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse tarvis Kukruse emanda eksponaati ette valmistades tegi Mari Tõrv koostöös Marko Raadiga video sellest, kuidas kadunukest pestakse ja kirstu panemiseks ette valmistatakse. Lahkunu rolli mänginud vanem naine tunnistas pärast võttepäeva, et kujutleb nüüd selgemini, mis pärast surma saama hakkab, ning tal on tunduvalt lihtsam surelikkusega leppida.

Tõrv soovitab vaatama minna Tartus tegutseva teatri Must Kast hiljutist lavastust „Surm“ ja Vanemuise teatri lavastust „Lõpp“, mis otsivad vastust küsimusele, kuidas õppida surema. „Nende vaatamine aitab mõnest hirmust lahti saada ja loob hinges avarusetunde,“ ütleb ta.

Oleme oma maaga juuripidi seotud

Oma loo tundmine on ühe rahva jaoks väga oluline, on Tõrv veendunud. „Kui meil ei oleks seda oma lugu, siis mille pärast me peaksime Eestit üldse kaitsma? Ohu korral oleks võimalik in corpore ära kolida – näiteks toidud on paljudes paikades enam-vähem sarnased, laiem komberuum samuti, ja reisides näeme, et lisaks erinevustele on maailmas ka väga palju tuttavat. Aga millegipärast hoiab miski meid, vaatamata tohutu pikale pimedale talvele, siin kinni.“

Oleme oma maaga juuripidi seotud ning Mari Tõrva sõnul on teadlaste ülesanne uurida ajalugu, et saada võimalikult tõepärane pilt, mis ja miks on siinmail minevikus toimunud ning kuidas me hakkama oleme saanud. Tähtis on ka nende lugude ning kas või oma perekonna loo tundmine ja edasi jutustamine.

„Palju räägitakse loodusliku elurikkuse säilitamisest, aga hoidmist ja säilitamist väärib ka meie kultuuriline rikkus,“ arutleb Tõrv. „Kui me oma lugu tunneme, saame seda jagada ka külalistele ja õpime ennastki paremini tundma. Turistid ei tule Eestisse selleks, et kogeda teist Londonit või New Yorki, nad tulevad siia ikkagi kas looduse või meile eriomaste lugude pärast.“

Eesti juurte uurimise eest pälvis Mari Tõrv koos kolleegide Valter Langi, Kristiina Tambetsi, Karl Pajusalu, Silvia-Kristiin Kase ja Sandra Sammleriga tänavu Tartu Ülikooli teadusteo auhinna. Projektis „Eesti juured“, milles osalevad arheoloogid, ajaloolased, geneetikud, lingvistid, folkloristid, etnoloogid, geoloogid ja geograafid, püütakse paremini mõista Eesti alale saabunud küttide-korilaste kultuurilist, keelelist ja geneetilist kujunemist 21. sajandi digirahvaks. Veebilehelt eestijuured.ee leiab eesti rahva kujunemisloo kohta ka põnevat videomaterjali.

„Need eri valdkondade teadlaste kirjutatud lood ei ole jutud, mida „naised saunas rääkisid“, vaid see on meie hetketeadmiste ja uurimise seis teadusele tuginedes. Soovisime need tõlkida keelde, mis võiks olla mõistetav ka laiemale auditooriumile,“ iseloomustab Tõrv mahukat ettevõtmist.

Avalikkuse ette jõudnud teadustulemused lükkavad ümber ka mõned senised õpikutõed. Veel hiljuti teati, et läänemeresoome hõimlased jõudsid meie alale kammkeraamika kultuuriga umbes 6000 aastat tagasi. 2018. aastal aga avaldas Valter Lang teose „Läänemeresoome tulemised“, kus ta näitab eri teadusvaldkondade andmete põhjal ilmekalt, et läänemeresoome keeli kõnelenud inimesed jõudsid siia oluliselt hiljem, ehk kusagil 2500 aastat tagasi.

Mari Tõrva sõnul kannab projekt „Eesti juured“ üldisemat mõtet, kõneldes sellest, et siinsetele aladele on eri aegadel saabunud väga palju erinevaid inimrühmi. „Ma arvan, et sellist asja nagu „tõupuhas eestlane“ ei eksisteeri,“ ütleb ta. „Sõja- ja majanduspõgenikega on siinsed inimesed ka minevikus silmitsi seisnud ja hakkama saanud.“

Teaduse rõõm ja mure

Millisena näeb pikalt teadusega tegelenud arheoloog Eesti teaduse hetkeseisu ja mis talle isiklikus elus heameelt teeb?

Mari Tõrv: „Päris oma mätta otsast vaadates võin öelda, et teadusel läheb hästi. Teadlase rõõm – kuid paradoksaalselt ka mure – seisneb selles, et Eesti teadus on konkurentsi- ja projektipõhine. See võib teadlastele valmistada ebakindlust ja raskusi; olin ka ise värske doktorina tuleviku suhtes ebakindel. Sellega on nii, et sul kas on projekt ja raha ning saad tööd teha, või neid ei ole. Kolmas variant on see, et sul on korraga väga mitu projekti, oled tööde vahel killustunud ja lähed vaimselt katki. Ka mul endal on praegu käsil kolm teadusprojekti.

Tänavune teadusteo tiitel oli kerge šokk, kuid selle saamine näitab, et toeka ja tugeva meeskonnana on võimalik teha asju teistmoodi ning koostöös peitub jõud. Peeter Tulviste mälestusstipendiumiga on mul natuke isiklikum seos: ehkki sellega tunnustatakse senist panust, annab see stipendium mulle võimaluse võtta aega, et välja töötada surmakultuuri uurimissuund, mis toob kokku arheoloogia, biomolekulaarsed meetodid ning laiemalt sotsiaal- ja kultuuriteooriad. Nii on see tõuganud mind otsingutele ning avanud uue vaate sellele, kuidas mineviku kultuure uurida.

Minu töö on mu hobi ja elu põhiosa, aga kõige olulisem on mulle mu pere, kellega ma suure osa oma töövabast ajast koos veedan ja suviti mööda Eestit rändan.

Tagasi üles