Lastekirurg korjas Suure Lombi taga kogemusi

Järva Teataja
Copy
Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku lastekirurg, Paidest pärit dr Pille-Riin Värk töötas eelmisel aastal üheksa kuud Ameerika Ühendriikides, kus tal oli Philadelphia lastehaiglas võimalus kogeda äärmiselt laia spektriga juhtumite ravimist.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Leht uuris dr Värgi muljeid.

Mis ajendas teid otsustama just Philadelphia lastehaigla fellowship´i kasuks?

Children´s Hospital of Philadelphia (CHOP) on suur tõmbekeskus. Minu eesmärk oli kogeda ja õppida lasteortopeedia eriala selliste juhtumite käsitlust, mis Eestis patsientide väikese arvu tõttu ei ole võimalik. See eesmärk ka täitus – CHOP on valitud Ameerikas n-ö number üks lasteortopeedia keskuseks aastal 2023 ja on eesotsas laste ortopeediliste operatsioonide arvuga Ameerika Ühendriikides. Haigla teeninduspiirkond on suur, Philadelphia linna alal elab ligikaudu 6 miljonit inimest, ning haigla aasta käive on ligi 3,8 miljardit dollarit. CHOPi peamajas oli ainuüksi kokku 21 operatsioonituba, mida täiendasid laste päevakirurgilised operatsioonid satelliithaiglates. Haigla patsiendid olid mõistagi ameeriklased, ent ravil käis ka palju teiste riikide elanikke – näiteks Dubaist või Mehhikost, mistõttu rahvusvaheliste patsientide käsitlemise jaoks on loodud ka täiesti eraldi osakond.

Millised olid need juhtumid, mis Eesti praktikast erinesid?

Suur erinevus on ennetamise rollil. Kui Eestis ja Euroopas on suur rõhk haiguste varajasel avastamisel, et hiljem ei oleks vaja opereerida tüsistusi, siis Ameerikas nii riiklikud sõeluuringud kui ennetusprogrammid puuduvad. Näiteks puusaliigese düsplaasia – Eestis ravitakse seda esimestel elukuudel konservatiivselt ning enamikel juhtudel väikesed patsiendid hilisemas elus operatsiooni ei vaja. Seal aga pöörduvad pered ravile seisunditega, mida oleks saanud ennetada.

Teine suur ja šokeeriv erinevus oli muidugi kuulihaavadega laste vigastused. See on siiani Ameerika Ühendriikides laste põhiline surmapõhjus. Neid lapsi nägin CHOP’is tihti, kuna rasked vigastused nõudsid pikka järelkontrolli perioodi ja tihipeale korduvaid operatsioone.

Kolmas erinevus tulenes CHOPi juhtumite suurest arvust ja keerukusest. Ühest küljest võimaldab see kirurgidel väga spetsiifiliselt spetsialiseeruda. Minu erihuvi oli käekirurgia ning laste onkoloogiline ortopeedia. Onkoloogilisi lõikusi sain õppida dr Alexandre Arkader käe all, kel on 15-aastane luutuumoritele spetsialiseerumise kogemus. Tema vastuvõtud ja operatsioonid olidki täidetud luutuumori lõikusi vajavatest patsientidest.

Käekirugia meeskond omakorda oli kokku pandud neljast inimesest, kellest kaks olid ortopeedia taustaga ning kaks plastikakirurgia taustaga. Minu juhendajaks oli dr Apurva Shah, kes on spetsialiseerunud ülajäsemele kaelast kuni sõrmetipuni, tehes nii ortopeedilist kui ka mikrovaskulaarkirurgiat. Tema alustas ka brahiaalpleksuse vigastuste keskusega CHOPis, mis on nüüd Ameerikas väga tuntud. Nii et tema käe all sain väga laialdase õppe.

Tulenevalt suurtest juhtumite arvust ja kogemustest, on enamus raskeid juhtumeid käsitletud CHOPis ühe kirurgi poolt. Eestis aga on tihtipeale mõistlik ja kasulik multidistsiplinaarse meeskonna loomine oskuste koondamiseks. Näiteks Kliinikumis on võimalused keerukate ja spetsiifiliste lõikuste jaoks olemas, ainult et meie rahvaarvu väiksuse tõttu on teatud haigusseisundid üliharvad ning arstide kitsas spetsialiseerumine seetõttu keeruline.

Milline roll oli teadustööl?

Teadustöö roll on oluline ning selle viljelemine patsientide rohkusest tulenevalt ka teatud mõttes lihtsam. Teisalt on Eestis kergem tagada teadusuuringutesse kaasatud patsientide järelkontrolli, Ameerikas on see keerulisem. Philadelphia lastehaigla ei ole ametlikult ülikoolihaigla, ent on seotud Pennsylvania ülikooliga (Penn, University of Pennsylvania), mis on Ameerika üks vanimaid ja hinnatuimaid ning loetakse Ivy League ülikoolide hulka, nagu seda on Harvardi ja Yale ülikoolid.

CHOPis suunati 10% arstide palgafondist teadustöö tegemiseks ning keskmiselt avaldatakse ligi 200 teadusartiklit aastas ainuüksi lasteortopeedide poolt. Ameerikalikult kiire töötempo tähendab, et tööpäevade pikkus on keskmiselt 10–12 tundi. Teadustöö tegemiseks kasutatakse aega enne või pärast operatsioone või nädalavahetusi.

Arst-resident töötab iga päev erinevas operatsioonitoas koos erineva kirurgist juhendajaga. Juhendajad selgitavad palju praktika käigus, ent operatsioonile minemise eelduseks on eelnev operatsioonitehnika ja kaasaaegse teadustööga tutvumine. Nii saavad residendid juhendajalt nädal enne operatsiooni õppe- ja teadusmaterjali ning operatsioonitoas tuleb juba teada igat sammu, mida teed. Mõned kirurgid testivad enne residente, kas kõik vajalik iga etapi kohta on omandatud.

Minu teadustöö keskendus laste ülajäseme luumurdudele ning esimene artikkel on minemas ka publitseerimisele ajakirjas Journal of Pediatric Orthopaedics küünarluu kasvuplaadi murdude teemal. Olen Philadelphia lastehaiglaga veel aasta seotud just teadustöö tegemise töölepingu läbi, et lõpetada alustatud koostööd.

Millised haigla- või tervishoiukorralduse erisusi te veel kogesite?

Teadaolevalt on suur erinevus tervisekindlustuses. Tervishoid on küll väga kättesaadav, kuid väga kallis, pannes vähem kindlustatud peres raskesse seisu. Arsti valimine on tehing ja toimub ka surgeon shopping, mida teevad pered enne, kui otsustavad, kuhu ja kellele kulutused suunatakse. Peredel on võimalik osta tervishoiuteenused nii läbi kindlustuse kui ka otse. Näiteks kindlustuseta patsient peab randme röntgeni eest välja käima kuni 2500 dollarit, Eestis on see hind mõnikümmend eurot.

Erinevus oli ka haigla infosüsteemis – CHOP kasutas Epic infosüsteemi, mis on kasutusel näiteks ka Helsingis. Seni kogetu põhjal saan öelda, et meie eHL ehk elektrooniline haiguslugu on kindlasti parem kui teiste riikide süsteem.

Ameerika töötempo oli kiirem, arsti töönädalat täitis üks kuni kaks operatsioonipäeva ja kolm kuni neli vastuvõtupäeva. Keskmiselt oli 30–40 patsienti vastuvõtus, sh nii plaanilised kui ka erakorralised, kuid operatsiooni vajavate patsientide hulk vastuvõtul käinutest oli madal, vahel kõigest 3–4 patsienti. Samas töötas haiglas Eestiga võrreldes oluliselt rohkem muud personali, kelle eesmärk oli muuta töökorraldust sujuvamaks, vabastades arste ja õdesid kõigest ebavajalikust, et nad saaksid ainult oma tööle pühenduda. Näiteks kirurg ei teinud ühtegi sissekannet ja liikus vajaliku tempoga ühest läbivaatuse toast teise.

Lisaks oli operatsioonitoas kasutusel O-arm kompuutertomograaf – jällegi selleks, et lõikused oleksid sujuvamad ja kiiremad. Operatsioonijärgselt oli võimalik koheselt MRT-uuringuid, et hinnata näiteks vaagna osteotoomiate edukust. Mikroskoobid olid uued ja väga operaatorsõbralikud. Iga implantaadi kasutamisega „tuli kaasa“ operatsioonituppa firmaesindaja, kes absoluutselt iga kord seletas ja õpetas uuesti, kuidas midagi kasutada.

CHOP haiglat võib nimetada eliithaiglas, kes saab endale lubada töötajate valimist. Samuti loob iga haigla ise enda spetsiifikale vajaliku residentuuriprogrammi. Haigla personal moodustab omaette kogukonna ning ühtsuse hoidmisega tegeletakse palju. Vaikimisi panustavad sellesse ka kõik töötajad, osaledes ühistel sündmusel – olgu need grillimised, väljasõidud, heategevusega seotud aktsioonid. Suhtlemine on väga avatud ning hea tava on, et viimase aasta residendid ehk fellow’d kohtuvad kord kuus kliiniku juhiga tema kodus, rääkides üldistel teemadel ning kogudes erinevaid soovitusi tuleviku planeerimiseks. Arstiks olemine on teatud mõttes elitaarne, mille hoidmist eeldatakse. Viimaste aastate fookus on väga tugevalt suunatud ka sotsiaalsele võrdõiguslikkusele.

Arstide tööle värbamine on kahepoolne protsess. Avalikke tööpakkumisi ei pruugi olla, oluline on käia kongressidel ja luua suhteid. Uurida haiglate kohta ja samal ajal presenteerida ka iseennast. Minul õnnestus kongressidel kohtuda mitmete professorite ja kirurgidega, kelle kirjutatud õpikutest olen residentuuri ajal õppinud. Näiteks minu juhendaja dr Shah on kirjutanud peatüki küünarliigese murdude õpikusse – seesama õpik, millest õppisin, et teha esimene operatsioon Soomes.

Mis on teie tulevikuplaanid?

Olgugi, et mul oli võimalus jääda Philadelphiasse kauemaks, otsustasin Eesti ja Kliinikumi kasuks. Eesti on mu kodu ja mulle meeldivad mu kolleegid. Meie riigi väiksus võimaldab lahendada asju paindlikumalt ja kiiremini. Lisaks Ameerikale on mul olnud võimalus töötada ka Soomes ning mõlema riigi perioode olen võtnud väga teadlikult kui intensiivse õppimise ja kogemuse võimalust. Saadud kogemus on avardanud mu teadmisi ja maailmapilti oluliselt ning loodud kontaktid võimaldavad küsida nõu ka praegu. Seega soovitan noortele kolleegidele kindlasti käia erinevaid kogemusi omandamas.

Dr Pille-Riin Värgiga vestles Helen Kaju

Tagasi üles