Kesk-Eesti – regionaalne ebavõrdsus ja uutele vajadustele vastavad koostöövormid

Rainer Eidemiller. Foto: Dmitri Kotjuh

Kui liikuda Eestis ringi, jäävad aeg-ajalt silma pruunidel siltidel kihelkondade nimed. Kihelkonnad on olnud üks vanimaid siinseid haldusjaotusi, kuid, jah, neist praeguseks järele jäänud maanteede ääres seisvad pruunid sildid tähendavad, et kihelkondadel on nüüd ainult muinsuskaitseline väärtus, igapäevaelu need enam ei mõjuta.

Veidi parem näib olevat lugu maakondadega. Samuti muinasajast pärit kihelkonnast suurem haldusjaotus, mida küll on aegade jooksul täiendatud, oli veel mõni aasta tagasi vägagi seotud riigivõimu teostamisega. Maavalitsused olid nii-öelda vahelüliks riigi keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel, püüdes korraldada kahe poole koostööd üksikutest omavalitsusüksustest suuremates piirides.

Ka maavalitsused on kadunud, ent maakondade nimed maanteede ääres pole siiski pruunidel, ainult muinsuskaitselisele väärtustele viitavatel siltidel, sest maakonnaülest koostööd korraldavad endiselt kohalikud omavalitsused maakondlike arendusorganisatsioonide kaudu. Ka riik annab oma panuse maakondliku koostöö korraldusse. Riigivõimu teostamine ja koostöö maakonna kui haldusüksuse ulatuses pole küll ehk enam nii tsentraliseeritud, kuid see siiski täiesti eksisteerib.