Tehas paneb uksed kinni

Brandner PCB tootmishoone Paides Tööstuse tänaval. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Paides Tööstuse tänaval ligemale paarkümmend aastat trükkplaate tootev Brandner PCB lõpetab aasta lõpus tegevuse.

Ettevõtte juhatuse liige Aular Soon ütles Järva Teatajale, et tehas lõpetab töö 29. novembril.

Trükkplaatide tootmine lõppeb tema selgitusel ebasoodsa ettevõtluskeskkonna tõttu. Ta täpsustas, et peab siin silmas Euroopa Liitu, mitte üksnes Eesti riiki.

Soon kinnitas, et tehase hoonega temal mingeid plaane pole ja paneb selle lähiajal müüki.

Brandneri müügitulu on viimastel aastatel olnud üle kahe miljoni euro.

2023. majandusaasta aruande järgi oli ettevõtte möödunud aastal kasumis, teenides 37 978 eurot. Aasta varem oli kasum koguni 364 511 eurot.

Jaotamata kasumit on kogunenud juba ligemale kolm miljonit eurot.

Brandner PCB toodab trükkplaate – elektroonika komponente, mille abil saavutatakse ühendused teiste elektrooniliste komponentide vahel.

Aular Soon on varem Järva Teatajale rääkinud, et ettevõte alustas tööd 1997. aastal Tallinnas Mustamäel. «2000. aastast algas trükkplaaditootmises madalseis, põhjus lihtne: siis avastati Hiina, suurem osa tootmisest kolis Euroopast sinna, mõne aastaga lõpetas kaks kolmandikku Euroopa trükkplaaditööstusest,» rääkis Soon 2007. aastal.

Soon lisas, et Brandner PCB oli väike, paindlik ja suutis pakkuda kiiret tarnet. «Kiirus aitas ellu jääda. Ja selle asemel, et jääda ootama, investeerisime seadmetesse, seadmetesse, seadmetesse – käisime ajaga kaasas,» lausus ta.

Paidesse tulles selgitas Soon, et Tallinnast hakkas Brandner PCB ära tahtma olude sunnil. «Tallinn pole tootmisettevõttele sobiv keskkond. See tuleb poliitikast – linnajuhtide mõte on, et Tallinnast peab saama suurlinn, kuhu pole tootmisel asja,» selgitas Soon.

Tootmise uue asukohana olid toona kaalumisel Jõhvi, Järvakandi ja Paide. Soon tunnistas, et valik langes Paidele, sest linnavalitsus toonase linnapea Tõnis Kõivu juhtimisel tuli mõttega kaasa, pakkus välja võimalikke asukohti. «See, mille lõpuks saime, oli erastatud, mitte linna maa,» lausus Soon. «Koht imponeeris, tootmisele ideaalne: rahulik, ligi pääseb ka suurte rekadega, olemas kommunikatsioonid, elekter, vesi – mida veel tahta.»