Punaselg-õgija – Zorro-maskiga suvenaaber

Punaselg-õgija. Foto: Ingmar Muusikus

Juuli lõpuks said enamikel lindudest pojad tuule tiibadesse. Kuu aja eest astus pesast suurde ilma ka meie suvenaabriteks oleva punaselg-õgijate paari sellesuvine järelkasv. Õgija-laste lennuoskus oli esimestel päevadel õige vilets, kuid söögiisu nimele kohaselt suurepärane. Vanalindudel oli juuli lõpuni nendega palju tegemist.

Tore on neid elluastumisi lähedalt jälgida. Meie maamaja kuuseheki taga raiesmikul on suur murdunud kask, kus ühel kindlal oksatüükal meeldis isasel punaselg-õgijal istet võtta. Võis arvata, et niisama ta seal ei istu, et all okste vahel peidus asub pesa. Et õgijate tegemisi mitte häirida, peitsin end vaatlustelki.

Isane punaselg-õgija oma musta Zorro-maski, kaneelpruuni selja, kreemja rinnaesise ning sinakashalli pealae ja kaelaga on igati uhke välimusega linnuhärra. Nagu lindudel sageli, ei saa pesal istuv emane õgija endale sedavõrd silmatorkavat sulestikku lubada, vaid kannab roostekarva ülapoole ja beežikasvalge alapoolega kuube, kus rinnasulgedes tumedat viirutust. Emaslinnu silmadel musta maski ei ole.