Punaselg-õgija – Zorro-maskiga suvenaaber

Punaselg-õgija. Foto: Ingmar Muusikus

Juuli lõpuks said enamikel lindudest pojad tuule tiibadesse. Kuu aja eest astus pesast suurde ilma ka meie suvenaabriteks oleva punaselg-õgijate paari sellesuvine järelkasv. Õgija-laste lennuoskus oli esimestel päevadel õige vilets, kuid söögiisu nimele kohaselt suurepärane. Vanalindudel oli juuli lõpuni nendega palju tegemist.

Tore on neid elluastumisi lähedalt jälgida. Meie maamaja kuuseheki taga raiesmikul on suur murdunud kask, kus ühel kindlal oksatüükal meeldis isasel punaselg-õgijal istet võtta. Võis arvata, et niisama ta seal ei istu, et all okste vahel peidus asub pesa. Et õgijate tegemisi mitte häirida, peitsin end vaatlustelki.

Isane punaselg-õgija oma musta Zorro-maski, kaneelpruuni selja, kreemja rinnaesise ning sinakashalli pealae ja kaelaga on igati uhke välimusega linnuhärra. Nagu lindudel sageli, ei saa pesal istuv emane õgija endale sedavõrd silmatorkavat sulestikku lubada, vaid kannab roostekarva ülapoole ja beežikasvalge alapoolega kuube, kus rinnasulgedes tumedat viirutust. Emaslinnu silmadel musta maski ei ole.

Pesa ma otsima ei hakanud, sest munemise ja haudumise ajal on õgijad segamise suhtes erakordselt tundlikud, hüljates munadega pesa kergesti. Pärast poegade koorumist muutuvad vanalinnud julgemaks, rünnates kõhklematult iga võimalikku pesaröövlit, olgu selleks kass või vares. Õgijate käitumisest oli näha, et jaanipäevaks olid emaslinnu istumised lõppenud ja pojad pesas koorunud. Ees ootasid hoolsad pesapoegade toitmise nädalad.

Raiesmikud, põõsastikud, kuusehekid, oksarisu hunnikud ja muud lagedamad maastikud on punaselg-õgija elupaigad. Peab leiduma varjulisi kohti, kuhu pesa ehitada, ja kõrgemaid puid-põõsaid, poste või elektritraate, kus ümbrust jälgida ja saaki varitseda. Oksahunnikuid, mis on plaanis jaanilõkkeks teha, tuleks enne hoolega uurida, et õgija poegadega pesa tuleroaks ei satuks.

Poegade toitmises paistis isane õgija emasest märksa aktiivsem. Kui emaslind hoidus tagaplaanile ja liikus üsna vähe ringi, siis isane käis aina putukajahil ja saabus tagasi varitsuspostile, püütud parm, ritsikas, mardikas, liblikas või mõni röövik noka vahel, ning sukeldus seejärel edasi okste vahele. Sealt väljudes oli tublil toitjal «tänutäheks» kaasas valge kookon – laste väljutatud junnike, mis pesast kaugemale transporditi.

Ühel juunilõpu õhtul oli isane eriti erutunud olekus, tegi tšäksivaid häälitsusi ja väristas tiibu, justkui manguks ise süüa. Peagi oli ka põhjus näha – mööda kaseoksa saabus kohmakate hüpetega punaselg-õgija poeg. Ilmselt oli ta samal päeval pesast välja tulnud ja avastas nüüd maailma enda ümber. Poeg vaatas nõudlikul ilmel isa poole, isa heitis pilgu pojale (fotol) ja suundus kohusetundlikult putukajahile.

Paar-kolm esimest nädalat pärast pesast lahkumist hoiab pesakond kokku ja vanalinnud pühenduvad laste toitmisele ja kaitsmisele. Kolm noorlindu istusid mitmeid päevi oksahunnikus ja andsid häälekalt vanematele näljatundest teada. Ühel õhtul jälgisin, kuidas õgijapoeg heitles pikalt talle toodud ritsikaga, enne kui suutis selle alla neelata. Iga algus on raske, ka punaselg-õgija elluastumise esimesed päevad.

Juuli teisest pooles läheb igaüks oma teed, edasi elatakse erakuelu. Juba augustis asuvad punaselg-õgijad sügisrändele Lõuna-Aafrika poole. Minnakse üksikult, vanalinnud enne, noored hiljem.