Kuidas ma kõvade naiste toel alla ei andnud

Järva võistkonna kapten Siret Niinepuu Foto: Silver Jaanson/kaitseliit

«Täiesti pe***s, kui raske on!» purskas nii mõnigi naiskodukaitsja möödunud nädalavahetusel toimunud koormusmatkal Lahemaa rahvuspargis. Pole just eriti naiselik ega väärikas käitumine, ent kui matk nõuabki roppu moodi tahtejõudu ja mehemoodi visadust, võib sellised emotsioonipuhangud andestada.

Eelmisel reedel startis Loksalt naiskodukaitse aasta raskeimale sõjalissportlikule võistlusele 13 naiskonda, et läbida 36 tunni jooksul 70-kilomeetrine trass ja kohustuslikud tegevuspunktid. Asja tegid veel raskemaks vaenlased, kes võistlejaid jälgisid ja võisid kokkupuute korral nende elu võtta (igal võistlejal oli viis elu).

Ikka küsitakse, miks peavad naised ennast sedasi «tapma». Selle asemel et nädalavahetusel rannapuhkust veeta või kukeseeni korjata, vahetatakse oma suvekleidid ja sandaalid raskete sõdurisaabaste vastu ning huulepulga ja ripsmetuši asemel visatakse kotti maskeerimisvärvid. Rajal ei saa pesta, on ekstreemselt palav või külm, juukseid pole aega kammida ega – olgem ausad – vahel hambaidki pesta. Söögiks on enamasti energiabatoonid ja kuivtoit, sekka magneesiumi, glükoosi, valuvaigisteid.