Heale bussijuhile pühendavad reisijad nii autoportreid kui ka luuletusi

Kuu keskel Läänemaal olnud Lux Expressi konkursi «Parim bussijuht 2024» finaalis selgusid parimatest parimad bussijuhid.

Järvamaalt pärit bussijuhtidest sai Mehis Kasemaa teenindusoskuse kategoorias teise koha ja Arvi Mikola sõiduosavuses samuti teise koha. Esikahekümne hulka ja Kiltsis peetud finaali jõudis ainsa naisbussijuhina Järvamaal elav Marja-Liisa Kasemaa­.

KÜSIMUSED

1. Kuidas sai teist bussijuht?

2. Mis on selle ameti plussid ja miinused?

3. Mida erilist olete pikkadel maanteekilomeetritel kogenud?

4. Kuidas on bussijuhiamet aastate jooksul muutunud?

5. Kuidas on aastatega muutunud sõitjad?

6. Mis teeb ühest bussijuhist hea bussijuhi? Peab ta olema ennekõike hea juht või hea klienditeenindaja või mõlemat?

7. Kuidas teil parimate bussijuhtide võistlusel läks?

8. Milline on bussijuhi keskmine päev?

9. Millisena paistab bussijuhiaknast elu meil siin Eestimaal?

Marja-Liisa Kasemaa

Vanus: 36 a

Töötanud bussijuhina 2020. aasta detsembri lõpust, D-kategooria juhiloa sai poolteist aastat varem. Viimasel ajal sõidab liinil Tallinn-Riia-Tallinn. Harva satub sekka sisekaugliine algusega enamasti Tallinnast ja Narvast.

Lux Expressi parimate bussijuhtide finaalvõistlusele jõudis ainsa naisbussijuhina Järvamaal elav Marja-Liisa Kasemaa. Tunnustuse annab talle kätte ettevõtte juhatuse liige Ingmar Roos. Foto: Tanel Meos

1. Töötasin seitse ja rohkem aastat tagasi Cargobusis, majandasin pakke ja eelmüügilehti bussidele. Soov bussijuhiks hakata tekkiski selle töö käigus austusest suurte masinate vastu. Lisaks armastan meeletult sõita ja miks mitte ühildada meeldiv kasulikuga.

Enne seda töötasin klienditeenindajana, õppisin kaubandust ja kui ühel hetkel tekkis võimalus juhiluba ära teha, siis haarasin härjal sarvist. Polnud plaani igapäevatööna bussijuht olla, aga kuidagi sujuvalt nii siiski läks.

2. Minu puhul on kõige suurem pluss see, et teen seda, mis mulle meeldib. Ei lähe tööle ainult raha pärast, selliselt lihtsalt kaua vastu ei pea. Ühtlasi saab näiteks tellimusvedusid tehes avastada uusi ja põnevaid kohti.

Suurimaks miinuseks võin vist tuua selle, et liikluses ei arvesta teised liiklejad suurte masinatega. Polegi vahet, kas bussi või rekaga.

Seda ametit tasub teistel kaaluda ehk siis, kui ülivarajased ärkamised (mõnikord lausa kell 4) ja pikad päevad ei hirmuta.

3. Naisbussijuhi nägemine üllatab sõitjaid siiani. Ei oskagi öelda, kas see on ajas vähenenud või mitte. Pole nii kaua seda tööd teinud. Õnneks halvas mõttes üllatujaid kohanud ei ole.

Kõige erilisem juhtum tööga seoses on see, kui ametite tutvustamisel tõin Peetri lasteaia lastele tutvumiseks Lux Expressi bussi. Lapsed olid ülimalt vaimustuses, tegime väikese lõbusõidu läbi naaberkülade ja tagasi lasteaeda.

Naljakaim juhtum on ilmselt see, kui Soomes töötades sain tavalise väiksebussi asemel asendusbussiks vana pika Scania Scala. Selle rooli istudes ja platvormile sõites märkasin hämmeldunud ja võiks öelda hirmunud pilke, millest võis välja lugeda midagi sellist: appi-appi, ta sõidab kohe kuskil mingi märgi või posti maha.

4. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest kõik tänapäevased mugavused olid olemas juba siis, kui mina alustasin. Pole millegi kehvema või paremaga võrrelda.

5. Tundub, et reisijad ei ole muutunud. Soovid, nõudmised, ootused on minu bussindusega kokku puututud 18 aastat jooksul olnud üsna samad.

6. Hea bussijuht peab olema mõlemat.

7. Parimate bussijuhtide võistlusel läks nii hästi, et sattusin endalegi ootamatult finaali ja lõpptulemuseks tuli kena keskmine, 11. koht.

Finaal koosnes kolmest osast. Ruudukujulisse kasti, mille iga külg oli kolm meetrit pikem kui Lux Expressi bussi külg tuli ühest nurgast bussiga sisse sõita, buss selle piirides ringi keerata ja tuldud teed pidi väljuda. Seejuures ei tohtinud ükski bussi nurk riivata ruudu piirideks pandud torbikuid.

Teine osa harjutusest oli niinimetatud garaaži tagurdamine ja sealt väljasõit ning külgboksi parkimine. Torbikute riivamise kohta kehtisid samad reeglid nagu võistluse esimeses pooles. Iga riivamine andis trahviks 30 sekundit lisaaega. Kõik harjutused olid ajavõtuga ja busside tagurduskaamerad olid välja lülitatud.

8. Harva on kakski päeva järjest ühesugused, seda nii tööpäeva alguse kui lõpu poolest. Kirjeldaksin üht tüüpilist Võru päeva Tallinnast väljumisega kell 10.30.

Kell 10.30 Tallinnast väljumine tähendab seda, et baasis kohal pean olema hiljemalt kell 9.30. See on mu enda tava jõuda kohale vähemalt tund enne väljumist.

Kuna elan Järvamaal ja Tallinna jõudmine võtab aega keskmiselt 50-60 minutit, siis ärkan hiljemalt kell 7.30. Kui on koolipäev, siis hoopis kell 7. Äratan lapsed üles, saadan kooli omad kooli, toimetan ja sätin end päevaks valmis.

Samal ajal üritan ka lasteaialapse valmis saada, kelle seekord saadan sinna issiga. Hiljemalt kell 8.30 pean liikuma hakkama. Tööle jõudnud, leian oma seekordse bussi, kontrollin üle vedelikud, rehvid. Kui need on korras, käivitan bussi ja veendun, et ka salongis on kõik korras: WC, kohvimasin, meediaekraanid, internet, liinitabloo, kassa­aparaat.

Kõige eelnevaga ühele poole jõudnud, võin asuda bussijaama poole teele. Sinna pean jõudma hiljemalt 15 minutit enne bussi graafikujärgset väljumist, et jõuaks piletid ja vajadusel dokumendid üle kontrollida ja pagasi paigutada.

Kuna see buss sõidab Võrru läbi Tartu, siis esimene suurem peatus ongi Tartu bussijaamas, kus tavaliselt enamik sõitjaid vahetub. Võrru jõudmise ideaalne (loe: graafikujärgne) aeg on kell 14.15. Võrus leian esimese asjana parkimiskoha, koristan bussi salongi ja paus võibki alata.

Tagasitee algab kell 16 platvormile sõitmisega ja lõpuks on Tallinna saabumise orienteeriv aeg kell 20. Päeva lõpus on vaja bussi veel tankida ja mõni toiming baasi territooriumil teha, näiteks kohvimasina puhastus. Tavaliselt istun autosse umbes 45–60 minuti pärast Tallinna jõudmist. Tunnike kulub kojusõidule ja päev ongi läbi.