/nginx/o/2016/01/20/4890105t1hea1c.jpg)
- Sõjaaegne elu koosnes vaid juhustest ja õnnest
- Miks oleks kui kõik inimesed maksaksid osa sissetulekust riigikaitseks
- Ajalugu näitab, et kõik võib kahjuks korduda
«Oli hästi palav suvepäev. Külavahetee, selle ääres sepikoda ja mina, kes ma seal mängisin,» kirjeldas Vaivara vallas Metskülas Sinimägede lahingupaikadest napi seitsme kilomeetri kaugusel 1936. aastal ilmavalgust näinud Endel Johannes Küttis (88) oma elu esimest mälupilti II maailmasõjast, täpsemalt 1941. aasta suvest, mil ta oli viie ja poole aastane.
«Järsku näen, et jõe poolt tulevad kolm Vene sõdurit, nende vahel metsavaht. Mees oli paljajalu, särgita, keha peksmisest verine, käed selja taha seotud. Nagu mu 11 aastat vanem õde Ellen hiljem teadis öelda, siis käte sidumiseks kasutasid venelased okastraati.»
Metsavaht hõikab poisikesele: «Too vett!»
Pisike Endel jooksebki elumaja juurde, kus õde võtab meestele kaevust vett. Sõdurid joovad janu täis ja kui õde hakkab metsavahile veekopsikut ulatama, lüüakse see tal käest. Mehed lähevad edasi ja hiljem jõuab külaelanikeni teave metsavahi hukkamisest.
Mitu korda surmaga silmitsi
«Vanematel oli korralik, üle 50 hektari suurune hästi toimiv talu, kuid tolleks hetkeks olid meilt sõja tarbeks ära võetud juba kuus lehma, hobune ja ka lambaid,» meenutas Küttis. «Sealt edasi kulus nädal või paar, et rinde lähenedes jõuaks kohalikeni käsk Venemaale evakueeruda. Isa ja naaberperemehed aga otsustasid, et lähevad Haabsaare metsavahikohta varjule ja katsuvad sakslased ära oodata. Sinna tuldi meile aga järele ning käsu mittetäitmise eest mahalaskmisega ähvardades läks evakueerumisnõue juba konkreetsemaks ja tuli ikkagi Venemaa poole minema hakata.»
/nginx/o/2024/10/11/16411530t1h6be2.jpg)
Minejad liikusid muudkui Vaivara suunas edasi, kuni põgenike voori kiilus mingi sõjaväeosa. Osa neist olid ratsaväelased. «Mäletan, et isa Jaanil oli vankrile tehtud suurem raam ning seesama raam puudutas ühe ratsaväelase jalasäärt. Kohe võttis too mees püssi ja suunas selle isa poole. Meie vanaemaga istusime sealsamas kolikraami otsas ja hakkasime hirmsa häälega karjuma. Õnneks tuli keegi ja lükkas püssitoru eemale,» kirjeldas Küttis järgmist poisikesepõlves kogetud juhtumit.
Õhus tiirlesid aga juba Saksa lennukid. Paar päeva metsas enese varjamist, kodust eemalolekut ja jälle pööras voor end ümber.
Järsku kärgatasid teel plahvatused, sest punaväelased olid metsast väljapääsu mineerinud. Üks lõhekeha sattus Jaani jala alla, plahvatas ning viis perepealt jalalaba. Sidumist olevat seganud kannakõõlus, mille naabrimees sealsamas taskunoaga läbi lõikas. Karjapoiss sai aga selliseid vigastusi, mis luud-kondid terveks jättis, kuid invaliidiks jäi temagi. Naabritüdruk suri saadud vigastusse. Isal amputeeriti jalg nii, et allapoole põlve jäi 30-sentimeetrine jalakönt.
Koju jõudes leiti eest rüüstatud maja ja ainsa elusolendina üks poegi kantseldav kana, kes oli end vahepealse aja rukkis peitnud. Allesjäänud sead ja lambad olid kõik kadunud. Purustatud olid ka mesitarud.
Vahepeal oli oma kodust viidud ka Endel Johannes Küttise ema Pauliine vanem vend, metsavahina töötanud onu Voldemar. Sõjakeerises kadunuks ta jäigi. Ema õde Ella olevat aga parasjagu rinnaga oma kahekuust poega Vambolat toitnud, kui sai Vene lennukilt surmava kuuli.
Millal see sõda läbi saab
«Olgugi et talu oli rüüstatud, siis mina ei mäleta, et vanemad oleksid selle üle halisenud või hädaldanud. Isal oli väljend: «Kurat, hea, et niigi läks»,» sõnas Küttis. «Elu vajas elamist.»
«Mäletan, et Saksa ajal ei olnud ehituspalke saada. Küll aga müüdi kahemeetriseid propse,» kulgeb jutt mälestuste radadel edasi. «Et isa uskus sõja kiiret lõppu, hakkas ta ehitama uut sauna koos köögiga. Selle teisele korrusele pidi tulema puutöö jaoks tööruum. Samas saunas käisime ka 1943. aasta jõulude ja uusaasta paiku enne kodu mahajätmist.»
Rinne lähenes aga väga kiiresti. «Kui sakslaste õhutõrje kahjustada sai, lendasid venelaste lennukid päise päeva ajal juba ka meie talu juures. Sealt oli Narvani linnulennult oma 20 kilomeetrit,» kirjeldas Küttis olusid 1944. aasta talvel.
Sõjalennukite lennud tähendasid, et aeg-ajalt tärisesid ka nende relvad ja oht rahumeelsetele elanikele muudkui kasvas – nii oli Küttise perekond sunnitud oma kodutalust 1944. aasta 4. veebruaril, ilusal talvepäeval uuesti lahkuma. Keegi ei aimanud, et sel korral lõplikult.
NUMBER
2,5
aastat teenis Endal Johannes Küttis omal ajal Nõukogude armees, täpsemalt oli ta Leningradis, ning sõjaväe kaupade veo saatemeeskonnas osalemise tõttu nägi suurt ja vaest Venemaad omajagu.
/nginx/o/2024/10/11/16411532t1ha757.jpg)
Juba eelmisel päeval oli kahe ree peale kaasavõetavast koormad tehtud. Kolmanda hobusega pidi vend Erich sõitma vallamajja, kust oli tulnud käsk Saksa sõjaväkke astuda. «Juba hommikul tegi üks Vene lennuk meie talu kohal tiiru ja tulistas pardarelvadest, õnneks kedagi tabamata. Esimesena sai minema isa koos kahe ree taha seotud lehmaga,» kirjeldas Küttis. «Meie lahkusime järgmise voori eesotsas samuti kahe lehmaga ree taga. Kui olime jõudnud jõesillani, tabas mingi mürsk seal läheduses olnud heinakuhja, mis laiali paiskus. Selle peale tõmbasid ree taga olnud kaks lehma ennast lahti ja põgenesid jõe luhale. Maha hüppas ka hundikoer. Sinna nad jäidki.»
Endel Johannes Küttise isa soov oli teekonnavalikul vältida lagedaid alasid ja valget aega. Esmalt tahtis ta minna maapakku Haabsaare metsavahimajade juurde. «Mulle jäi see meelde, hüppasin reelt maha ja nii kaua, kui täiskasvanud veel arutlesid, jooksin mina metsavahimaja poole. Kogu voor aga otsustas sõita Sirgala suunas. Õnneks lasti vend vallamajast tulema ja tema sõitis Haabsaarde ja sealt koos isaga Sirgalasse. Õhtuks oli kogu pere jälle koos.»
/nginx/o/2024/10/11/16411529t1hd649.jpg)
Edasi liiguti Jõhvi kanti ema venna, onu Johannese tallu varjule. Seal oli aga Saksa lennuvälja ja lähedal asuva Tallinna–Narva maantee tõttu pikemalt ohtlik olla. Paari nädala jooksul õnnestus perel saada paar kaubavagunit, kuhu laaditi oma hobused, lehmad ja varanatuke. Peatuti Lehtse jaamas, kust edasi mindi Ojakülla ema onupoja tallu.
Vahepeal oli vend Erich võetud Saksa sõjaväkke.
Kodutalust ei jäänud midagi järele
Venna sõjatee lõppes õnneks ruttu. Pärast lühikest väljaõpet suunati ta politseipataljoni koosseisus rindele Permisküla alla, kus üle jõe teisel kaldal paiknes Rumeenia väeosa, kes erilist soovi lahingutegevuseks üles ei näidanud. Kuigi Sinimägede lahingutes Vene väed edu ei saavutanud, siis Emajõe ületamisel tekkis olukord, kus enamikku Saksa poole sõdureist ähvardas sisse piiramine. Taganedes sattus vend Porkuni alla, kus peeti maha üks Narva rinde vägede viimaseid lahinguid. Sealt õnnestus tal põgeneda, ühest talust erariided saada ja nii ta 1944. aasta septembriks jälle kodus oligi. Kohe läks ta raudtee peale tööle, sest sealt Vene sõjaväkke ei võetud.
NUMBER
35
aastat ehk suure osa oma töömeheeast töötas Endel Johannes Küttis Ida-Virumaal Tammiku karjääris peaenergeetikuna. Karjäär läks Tallinna Mäetehnikumi haridusega mehel tõusuteed, elektrilukksepast sai kiiresti juht.
/nginx/o/2024/10/11/16411533t1h801d.jpg)
«Kui isa ja ema käisid 1944. aasta sügisel kodutalu vaatamas, avastasid nad kohapeal suure tankide surnuaia. Põlenud masinaid loeti kokku üle 20,» kirjeldas Küttis. «Maja juures oli meil kõrge kuusehekk ja nende tüügaste abil orienteerusid nad koduhoovil ja hävinud hoonete vundamentidel.»
Endel Johannes Küttis jõudis õe, venna ja õemehega kodukanti uuesti 1948. aastal 12-aastasena. «Kõik oli segamini pööratud. Ka meie arutlesime omavahel, kus ja mis võis omal ajal olla,» meenutas ta. «Meie õunaaias oli Vene sõdurite surnuaed. Ikka tokk maas ja viisnurk otsas. Kas nad ka loetud olid, kes seda teab, aga haudu oli 30 ringi.»
Just nende lapsepõlves kogetud õudsete mälestuste tõttu jälgib Endel Johannes Ukrainas toimuva sõja sündmusi hirmuga. «Kui vaatad neid purustatud hooneid ja laipu tänavatel, siis ... mulle tuleb äng peale,» nentis ta. «Samasugused pildid olid ju 80 aastat tagasi nii Tartus kui ka Narvas.»
Küttis rääkis edasi oma perekonnatuttavalt, kunagi Saksa sõjaväes raskekuulipildujameeskonnas teeninud mehelt kuuldud lugu. «Nende kuulipildujapesa oli Sinimägede surnuaia juures. Venelased ajasid sõja ajal oma sõdureid neile ahelik aheliku kaupa peale. «Kurat, ei jõua neid tappa,» kõlas selle mehe napp kommentaar. Venelased, kes tagasi pöördusid, said toona aga omadelt kuuli. Teisisõnu, ajalugu kordub. Venelased tulevad taas sedavõrd suure massiga peale, et võtavad lõpuks oma sõjalised eesmärgid ära.»
Kuidas ei leita riigi kaitseks raha?
Ida-Virumaalt pärit, kuid praegu Türil bridžimängijana tegusat pensionipõlve veetev Endel-Johannes Küttis (88) elas tänavu kaasa võidupüha paraadi teleülekandele ning märkas juba varem hämmeldusega, et kõik muudkui räägivad riigi kaitsevõime tugevdamise, esmajoones laskemoona ostmise vajadusest, kuid keegi ei suuda selleks vajalikku raha leida.
«Ei. Nii ei tohiks kohe kindlasti need asjad olla! Kuidas ei ole lahendust leitud?» tabas vanahärra end viimase aja uudistele mõtlemast, kuid kuulas riigipea ja kaitseliidu juhataja kõnesid edasi. «Nagu eksperdid on öelnud, siis raha on vaja vähemalt 1,6 miljardit ja ilma selleta ei saa.»
Küttis ei kuulanud neid kõnesid kaugeltki ükskõikse inimesena. Ei, tal hakkas peas küpsema plaan. «Ma ei usu, et selle rahasumma saaks kokku vabatahtlike annetuste teel. Küll aga võiks rajada näiteks Eesti kaitsefondi, kuhu laekuks üks protsent kõigi inimeste – nii tööinimeste kui ka vanurite sissetulekutest, ja see raha läheks otse fondi,» pakkus ta. «Näiteks ma ise annetan juba aastaid igal kuul kümme eurot Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi ning ma ei tunne, et selle summa tõttu jääks muu elu kuidagi elamata.»
/nginx/o/2024/10/11/16411528t1h651b.jpg)
Kuigi pikk elu juba selja taga, rahulik pensionipõlv auga kätte võideldud, tunnetab Endel Johannes Küttis praeguse aja ärevust pea iga päev. Suure osa sellest põhjustas 2022. aasta 24. veebruaril toimunud Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse. «Tuleb öelda, et meie õnneks toimus see sissetung Ukrainasse. On toimunud tegelikult juba viimased kümmekond aastat,» nentis ta. «Paistab, et Vene impeeriumil ei ole nüüd sedavõrd palju jõudu, et teiste riikidega poksida.»
«Mulle on jäänud meelde, et NATO plaanidest rääkides on kõlanud ka väide, nagu peaks Eesti suutma võimalikele rünnakutele vastu pidada 80 päeva. Kui mõelda aga, milline mass on meil teisel pool idapiiri, siis saame kõik aru, et see on absurd,» jätkas ta. «Nüüd on olukord muidugi muutunud ja Eestis on juba NATO väeosad sees. Praegu vaenlane ei tule, aga ei saa välistada, et see ei juhtu tulevikus. Väikeriigi ründamiseks on Venemaal võimu kui palju.»
Küttis tuletas meelde, et juba Eesti geograafilisest asukohast ja suure lähinaabri Venemaa alatistest laienemisplaanidest lähtuvalt ei saa me end siinsel laiuskraadil kunagi ülemäära turvaliselt tunda. «Juba strateegilisest aspektist on Eesti venelastele läbipääs Balti mereni. Ega meie pisikest maalappi suurele Venemaale ju vaja ei ole,» arutles ta. «Ajalugu on näidanud, et inimesedki saab sissetoodutega asendada.»
Küsimus on ka selles, kas meie mehed on valmis kodumaa eest sõtta minema. Kuigi ka esimese vabariigi ajal olid omad mured, leidis Endel Johannes Küttis, et isamaalisust ja patriootlikkust oli toona siiski mõnevõrra rohkem.
Igal juhul on Eesti iseseisev kaitsevõime ülioluline. Eriti praegu. (JT)