Robotid võtsid lauda üle

Lely Vectori söödaroboti kohta on Allar Arusalul lausuda üksnes kiidusõnu. Foto: Dmitri Kotjuh

Järva-Jaani läheduses asuva osaühingu Mürkal lehmalaudas teevad inimeste asemel suurema osa tööst ära robotid. Kui siiani lüpsis robot seal lehmi, siis eelmisest nädalast on uue roboti ülesanne ka loomi sööta.

Osaühingu Mürkal omanikud, vennad Allar ja Aimar Arusalu, said juba aastaid tagasi aru, et väiketootja ainus võimalus ellu jääda on investeerida nüüdisaegsesse tehnoloogiasse.

Kui suurtel põllumajandusfirmadel käib lautades lüpsmine mitmes vahetuses, siis isegi suuremates taludes on tööjõud suur probleem. Probleem seisneb selles, et enamik töid jääb oma pere kanda ja lõpuks läheb koormus liiga suureks.

Lüpsmise usaldasid Arusalud robotile juba kümmekond aastat tagasi ja kuigi toona oli loomakasvatajate hulgas veel omajagu kahtlejaid, siis mida aasta edasi, seda vähemaks lüpsjaid jääb ja töö on antud just masinate kätte.

Iga põllumees teab, et vanasõna «Kana muneb nokast ja lehm lüpsab suust» peab paika ja küllap seetõttu on söötmine lautades olnud seni inimeste töö, sest nii olulist asja ei saa masinatele usaldada.

Mürkali laudas on möödunud nädalast lood teistmoodi –sealseid loomi söödab nüüd robot. Söödarobot on iseenesest nagu suur mikser. No peaaegu väikese auto mõõtu mikser.

Automaadil on lauda eesruumis kindel koht, kuhu ta ennast pargib. Kui robot seal seisab, siis tuleb torudest tema kolusse jahu ja mineraal­aineid. Inimese töö on traktoriga silo, heina ja põhku eesruumi vedada. Lae all relssidel liikuv haarats võtab hunnikutest sööta ja toimetab selle roboti kolusse. Masin teab täpselt, millises hunnikus on rohusilo ja kus maisisilo.

Et laudas elavad nii vasikad, tiined mullikad, lüpsilehmad kui ka kinnislehmad ning kõik nad vajavad erineva koostisega sööta, siis valmistab robot just vastavale rühmale sobiliku toidu. Üks seltskond saab silo rohkem, aga teist premeeritakse jõusöödaga.

Kui robot on nii-öelda silmini sööta täis, laseb ta isegi inimtühjas laudas natuke vilet, vilgutab tulesid ja sööstab tööle. Lükkab laudaväravad lahti ja sõidab täpselt sinna kohta, kus asuvad loomad, kellele ta seekord sööda valmistas.

Õigete loomade juures puistab robot kogu sööda neile otse nina ette. Tagasiteel kontrollib ta, kas teised loomad on oma sööda ära söönud. Kui lehmad on sööda laiali loopinud ja seda enam kätte ei saa, siis lükkab robot selle jälle nende nina ette. Siis pargib ta ennast lauda eesruumi ja algab uue söödakoguse valmistamine.

Allar Arusalu ütles, et praegu on laudas 269 veist ja robotil jätkub tööd 16 tunniks, kuid erinevalt inimesest ei vaja ta hetkegi puhkust, seega võib suurendada karja seni, kuni robot on hõivatud terve ööpäeva.

Kuigi suurem osa töödest on laudas nüüd robotite õlul, peab inimene Arusalu ütlust mööda sellest hoolimata vähemalt kaks korda päevas laudas käima ja oma silmaga kõik üle vaatama.

Kui juhtub, et söödarobot peaks katki minema ja jätab töö pooleli, saab Arusalu sellest oma nutitelefonist kohe teada.

Esimestel päevadel on söödarobot näidanud ennast üksnes heast küljest ja Arusalul pole moodsale tehnikale ühtegi ette­heidet.

Kuigi laudas on tööd vähemaks jäänud, ei tähenda see Arusalu selgitusel seda, et nad võiksid nüüd jalad seinale visata. Nüüd langeb töökoormus lihtsalt normaalsuse poole ja vahest saab endale lubada ka niisugust luksust nagu puhkus.

Arusalu tunnistas, et söödarobot pole odav lõbu ja selle võla maksmine võtab aastaid. Teist väljapääsu aga pole. Et piimatootmisega ellu jääda, pead omama tippkarja ja selle eest ka hästi hoolitsema. Kuna masinad eksivad vähem kui inimesed, siis sobivad nad loomade eest hoolitsema väga hästi. Piisab, et peremees viskab paar korda päevas pilgu peale.

Arusalu usub, et mida aasta edasi, seda rohkem võtab tehnika laudas inimestelt tööd üle. Pole mingi saladus, et eestlane ei taha enam laudas tööd teha. Suur osa ametis olijaist on ukrainlased, kuid nemadki vaatavad kergemate tööotsade poole.

Allar Arusalu loodab näha sedagi aega, kui põldudel vuravad traktorid ringi ilma traktoristita.

Esimesed isesõitvad autod juba liiguvad ja küllap jõuab järg ka traktorite kätte. Arusalu­ ütlust mööda võivad põlluharimisel oma osa saada ka droonid.