:format(webp)/nginx/o/2025/01/16/16597654t1hf52e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/16/16597654t1hf52e.jpg)
Nii nagu paljud teised eestimaalased, suhtusin ka mina tuulikute teemasse teatud ajani egoistliku ükskõiksusega. Keegi kusagil midagi teeb, keegi on selle miski tegemisele vastu, aga kuna see mind otseselt ei puudutanud, polnud see minu asi süüvida.
Seda kuni möödunud aasta detsembrini, kui olin juhuslikult telefonivestluses ühe Põltsamaal elava tuttavaga: «Need kuradima tuulikud tulevad ka teie, kallid järvakad, hoovi peale! Uuri asja.»
Tuuletööstuse rohelisuse võib üpris kergelt ümber lükata.
Näiteks sattus mulle pihku uuring Hiinast, kus 22 aasta jooksul (2000–2022) uuriti ligi 2400 tuuletööstust ning nende mõju looduskeskkonnale. Selleks jagati tuulepargi ümbrus 11 tsooniks, kus kõige kaugem mõõdetud tsoon jäi vahemikku 15–20 kilomeetrit.
Tulemused näitasid, et 20 kilomeetri raadiuses vähenes taimestiku kasv, metsa võime siduda süsihappegaasi, tuuletööstus sundis paljusid liike (putukad, tolmeldajad) oma elupaikadest lahkuma.
Uuringus on toodud ka rahalise kahju suurus – ligi kaks miljonit dollarit tuulepargi kohta aastas. Kui võtta arvesse nii linna üldplaneeringus ära märgitud tuulepargid kui ka need, mis sellest välja jäävad, aga on riigipoolsel kavandamisel, siis ulatub kahju kümnetesse miljonitesse ja seda ainult biomassi kadu arvesse võttes.
Kagu-Poolas tehtud uuring, kus mõõdeti 13 saja meetri kõrguse tuuliku (ühe tuuliku võimsus 2,05 MW) mõju kaheksa kilomeetri kaugusel asuvatele närilistele, oli mõju statistiliselt märkimisväärne. Tegemist polnud juhusliku tulemusega, näriliste stressihormooni (kortikosteroon) tase oli kontrollgrupiga võrreldes oluliselt kõrgem. Need on vaid mõned näited teadusartiklitest antud teemal.
Riigi ja omavalitsuste jutt sellest, et tuulikud on rohelised ja ohutud, et lähim elumaja võib asuda kilomeetri ja tiheasustusala eluhooned kahe kilomeetri kaugusel, nagu on kirjas Paide linna üldplaneeringus, ei päde. Tori vallas elavad inimesed, kelle elukoht jääb tuuletööstusest kaheksa kilomeetri kaugusele, kurdavad sotsiaalmeedias, et nende päevane tervislik seisund sõltub tuule suunast. Jutt käib siin madalsageduslikust infrahelist, aga ka labade tekitatavast mürast.
Väide, et tuuletööstus toob piirkonnale uue hingamise, on demagoogiline ja manipuleeriv. Parimal juhul saavad tuulepargis tööd üksikud kohalikud, nagu näiteks Tootsis.
Tuulikute rajamine ja hooldus on spetsiifilised tegevused ja tihtilugu, eriti nende püstitamisel, kasutatakse selleks piiritaguseid ettevõtteid. Tuuletööstuse tulek tähendab omavalitsusele kindlasti kaotust, sest Taani ja Hollandi näidetele tuginedes piirkonna väärtus elukohana langeb (kinnisvara!), kolitakse ära ning vabatahtlikult keegi tuulikute lähedusse elama ei asu.
Üpris naiivne oleks arvata, et tuul tähendab odavat elektrit, selle on korduvalt artiklites ja saadetes ära tõestanud energeetik Arvi Hamburg.
Aga see pole veel kõik. Eesti riik ja omavalitsused ei ole 30 aasta jooksul suutnud likvideerida kolhoosiajast pärit varemeidki ning me arvame, et tuulikute ja nende alla jäävate aladega, kuhu on maetud tonnide viisi raudbetooni, midagi mõistlikku suudetakse ette võtta.
Me ei taha siit ära minna. Aga on üpris selge, et kui tuulikute projektid teostuvad sellisel kujul ja mahus, nagu plaanis on, ning elukeskkond muutub infraheli tõttu kõlbmatuks, tuleb seda teha. Enne inimesi aga kolivad ära putukad, linnud ja metsloomad. Teadmatus ei vabasta otsustajaid vastutusest.