Ambalased nägid oma mail merikotkast

Merikotkas pidas parasjagu Ambla lähistel jahti, kui kohalik noormees ta pildile jäädvustas. Foto: Erakogu

Eelmise nädala lõpus märkasid kohalikud inimesed Ambla lähistel merikotkast – Eesti suurimat röövlindu, kelle tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 2,5 meetrini. Merikotkas kuulub I kaitsekategooria liikide hulka, tema pesitsus- ja elupaigad on range kaitse all.

Ambla piirkonnas merikotka märkamine on rõõmustav näide sellest, et liik levib ka sisemaal. Kogukonnas aruteluks tulnud teema jätkuks teatas Raka külas elav naisterahvas, et nende maja lähistel põllul oli juba möödunud aastal samuti merikotkast näha. «Äi teadis rääkida, et pesa asub kotkal Lehtse rabas,» sõnas ta.

Eesti metsloomaühingu juhatuse liige Virge Võsujalg selgitas­, et merikotka pesitsemine ja tema märkamine Järva­maal on siiski üsna tavapärane. «Merikotka nägemine pole küll sama sage kui näiteks kuldnoka puhul, kuid neid leidub siin palju,» lausus ta.

Võsujala ütlust mööda võib Järvamaal peale merikotka kohata veel kauneid kaljukotkaid, konnakotkaid ja imelisi must-toonekurgi.

Merikotka pesade ümber kehtib automaatne 200meetrine kaitsevöönd, kus on keelatud inimtegevus pesitsusajal 15. veebruarist 31. juulini, et tagada lindude rahu ja vältida pesitsemise ebaõnnestumist.

Lisaks sellele on soovitatav määratleda pesapaigad püsielupaikadena või kaasata need teiste kaitstavate alade koosseisu. Selleks kaardistatakse merikotka elupaigad täpsemalt keskkonnaregistris, et oleks võimalik piirata häirivaid tegevusi, nagu metsaraied või ehitustööd, ka väljaspool rangelt kaitstavaid tsoone.

Eesti merikotkaasurkond on heas seisus. Riikliku seire andmetel elab siin 290–330 merikotkapaar, kuid hinnanguliselt võiks sobivate elupaikade korral asurkond kasvada kuni 500 paarini.

Kohalikud elanikud ja maaomanikud peaksid olema teadlikud suursuguste lindude elupaikade kaitsevajadusest ning järgima kehtivaid piiranguid, et aidata kaasa linnu säilimi­sele Eesti looduses.

Kui keegi märkab looduses kaitsealuseid linde, nagu merikotkas, kaljukotkas, konnakotkas või must-toonekurg, tasub sellest kindlasti teada anda – iga vaatluse jagamine aitab kaasa nende haruldaste liikide kaitsele ja teaduslikule seirele.

Teavitada võib keskkonnaametit, ornitoloogiaühingut, Kotkaklubi või sisestada vaatlus eElurikkuse portaali­. Oluline on sinna märkida lindude asukoht, aeg, liik ja käitumine ning võimalusel lisada foto või video. Nii jõuab väärtuslik info looduskaitsjateni, kes saavad selle põhjal paremini hoida ja kaitsta meie metsade varjatud tiivulisi elanikke.