Tunkedes loomakasvataja unistab suurelt

Saates «Ma näen su häält» osalenud loomatalitaja Aare Külvja suutis veenda arvajapaari lõpuni selles, et temas peitub tõeline laulja. Saates lõpuni vastu pidades sai ta võimaluse laulda Birgit Sarrapiga laulu «Et uus saaks alguse», mille esitus kuulajaid tõeliselt üllatas. Foto: Mardo Männimägi STUUDIO7

Aprilli viimasel pühapäeval pani Kanal 2 saates «Ma näen su häält» vaatajaid vaimustuma tunkedes loomakasvataja, järvalane Aare Külvja (42), kes saate lõpus külaliskohtuniku Birgit Sarrapiga duetti lauldes osutus viisipidajaks.

Kui mõni nimi sobib siiruse ja hingestatuse sünonüümiks, siis on see Aare Külvja. Tema elu kulgeb justkui kahel rajal. Ühel pool on loomakasvatus ja teisel pool laulmine. Päeval on ta ​ Eidaperes­ loomakasvatusjuht, aga õhtuti mõtleb muusikale ja lauludele.

Aare ei häbene olla aus. Isegi siis, kui see teeb talle endale haiget. Tema suurim soov on jääda iseendaks kõiges, mida ta teeb.

Aare Külvja on sündinud Läänemaal Hanila vallas viielapselise pere noorimana. Suur vanusevahe õdede-vendadega tähendas seda, et lapsed kasvasid küll ühe katuse all, ent eraldi maailmades.

Aare lapsepõlv oli töine. «Õppisin juba kaheksa-aastaselt lehmi lüpsma. Tahtsin jalgratast ja selle saamiseks tuli kolhoosis tööd teha,» ütleb ta.

Aare käis Ambla põhikoolis, aga hiljem suundus Väike-Maarja kutsekooli pagariks-kondiitriks õppima, kuid küpsetamisest ei saanud kunagi tema kutsumust. «Ma ei ole pärast kooli mitte kunagi küpsetanud,» sõnab ta muiates.

Et Aarele Väike-Maarja kutsekoolis meeldis, õppis ta veel müüjaks, proovis päästekooli, läks päästekompaniisse ajateenistusse ning suunati vastu ema ja ka tema enda tahtmist demineerijaks. «Rühm, kus mina olin, oli üsna suur. Kahjuks polnud enamikul poistest keskharidust. Need, kellel oli haridus, takerdusid keelebarjääri taha. See tähendaski lõpuks seda, et mina ja üks Paide poiss olime need, keda demineerimisgruppi suunati,» selgitab ta.

Sellal kui värskelt ellu astunud Aare päästekompaniis demineerijaks suunati, teadis ta täpselt, et see pole tema kutsumus. Kui kõik põhitõed olid selged ja jõudis kätte lõputesti aeg, keeldus ta seda tegemast.

Tagantjärele tunnistab Aare, et korra varem proovitud päästekool oleks samuti olnud vale valik. «Pigem oli pääste­kooli astumine sõprade mõjutus, mitte südame kutse. Ma ei ole kindlasti oma hinges päästja, kes suudaks vastu panna kõige äärmuslikumatele olukordadele,» põhjendas ta.

Pärast teenistust läks Aare Lääne-Viru rakenduskõrgkooli. Kaua õpingud kesta ei saanud. Üsna pea tuli Aravete Agrost­ ahvatlev pakkumine hakata farmijuhatajaks.

Üleöö muutus kõik. Aare katkestas oma kaubandusökonoomika õpingud Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis ja sukeldus pea ees loomakasvatusse. «See oli hetk, kui sain aru, et see on minu ala,» märgib ta.

Pärast aastaid Aravete Agros on Aare Külvja nüüd üle poolteise aasta töötanud Eidaperes asuvas põllumajandusette­võttes Tavex OÜ. Tööpäev algab varahommikul. Juba kell 6.15 istub Aare autorooli, tund aega sõitu, seejärel farmi ülevaatus, koosolek, karjahaldustark­vara analüüs ja jooksvad ülesanded. «Uus töökoht on mulle palju andnud. Olen osa Baltikumi esimese robotlüpsiplatsi ülesehitamisest. See kõik on olnud väga põnev,» lausub ta.

Töö kõrval ei kao Aare elust iial muusika. Kuigi kooliajal laulmine pigem teda ei paelunud, oli muusika alati temas olemas. Lastekooris laulis ta küll, aga muusikaõpetuse hinne oli kolm. Mitte oskuste puudumise, vaid muusikaajaloo ja teooria vastu tärganud trotsi tõttu.

Kooli lauluvõistlustele Aare­ ei jõudnud. Selline etteaste oleks olnud liiga suur eneseületus. Aare oli tagasihoidlik ja kinnine. Lisaks oli endisest kodukohast Roosna külas ükskõik kuhu sõita liialt keeruline.

Aare sõnab, et kõik tegevused, mis iial pähe lõid, takerdusid alati bussisõidu taha, aga olukorraga tuli leppida. Peamiselt veetis Aare küla lastega aega metsas onni ehitades ja krutskeid välja mõeldes. «Ma nautisin lapsepõlve. Kohe täitsa tõesõna olin kuni täisealiseks saamiseni laps, ja see väga mulle ka meeldis,» ütleb ta.

Kõik muutus, kui Aare liitus VAFi laulukooliga, kus õppis hääleseadet ja sai väärtuslikke lavakogemusi. «Käisin seal neli aastat. Meil oli oma koor, osalesime ka Laululahingu saates, kus jäime teiseks. Tõrva tüdrukud võitsid tol korral,» meenutab­ ta.

​Aare on​ ​ YouTube’i ​ üles pannud kavereid. «Esimesed lood salvestasin Marco Margna­ stuudios ja lugudel on olnud erinevad sõnade kirjutajad,» selgitab ta. «Viimastel aastatel olen teinud koostööd peamiselt Renate Salustega, tema on minu laulude autor, ja salvestused olen teinud Lenny LaVida stuudios.»

Üldse on Aare salvestanud veidi üle kahekümne laulu. Alles hiljuti ilmus tema uus singel. «30. aprillil tuli välja uus lugu «24/7» ja nelja päevaga oli kuulamisi ligi 3000,» ütleb ta rahulolevalt.

Suurim lavaline kogemus tuli aprilli lõpus telesaates «Ma näen su häält», kus ta laulis duetti Birgit Sarrapiga. See oli Aarele kui elu kingitus ja mitte ainult muusika, vaid ka emotsioonide poolest. «Ma teadsin, et tahan laulda Birgitiga tema «Et uus saaks alguse». See laul justkui räägib minust. See on minu elu. Minu uus algus,» lausub ta.

See polnud esimene kord, kui Aare Birgitiga kokku puutus. Aastaid tagasi osales ta saates «Eesti otsib superstaari», kus langes küll teatrivoorus välja, ent samal aastal võitis saate just Birgit. «Me oleme varem kohtunud, aga saates «Ma näen su häält» polnud aega rääkida ja ma arvan, et ta ei mäleta mind enam,» ütleb ta.

Aare lavahirm on suur, aga sel korral aitas harjutamine ja saate tempo sellest üle saada. «Ma ei tahtnud olla esimene, kes välja langeb. Kui selgus, et just mina saan Birgitiga lõpuduetti laulda, siis andsin endast kõik,» ütleb ta.

Kolleegid said Aare esinemisest teada alles siis, kui saate reklaam teleekraanile jõudis. «Ülemus teadis, teised said alles siis teada. See oli neile suur üllatus ja põnevust jagus nii mõnekski ajaks,» lausub ta.

Üheks suureks üllatuseks oli vaatajatele Aare järjekindlus. Nimelt on ta osalenud seitse korda Eesti Laulul, ent siiani pole tagasisidet tulnud. «Ma lihtsalt tahan suure pauguga muusikasse siseneda. Eesti Laul tundub olevat see koht,» lausub ta. «Nüüd sain sama tunde vist hoopis teisest projektist kätte. Selline tähelepanu ja huvi minu vastu on tore. Mulle meeldib!»

Aare Külvja laulud kõlavad juba aastaid nii mõneski Eesti raadiojaamas. Tal on soe, siiras ja hingestatud tämber. Vokaal on selge ja puhas, võimaldades väljendada laule sügava tundlikkusega. Hääles on tunda elatud elu ja siirast soovi jagada oma lugu kuulajatega.

Näiteks Elmari Raadio sooviõhtutel on Aare laule tihti soovitud. Artistina unistab ta sellest, et tema laulud jõuaksid veelgi tihedamini raadioeetrisse. «Ma ei näe end juubelil kolm korda nelikümmend minutit laulmas, aga ma tahan olla­ osa muusikamaastikust, projektidest,» ütleb ta.

Inimesena on juba täitunud Aare soov olla alati aus ja siiras. «Ma tean, et see teeb haiget, aga ma ei oska teisiti. Ma ei oska valetada. Ma ei taha olla võlts,» sõnab ta.

Küsimusele, milline laul kirjeldab tema elu kõige paremini, vastab Aare kõhklemata: ««This is Me» – see olen mina. Võtke mind sellisena, nagu ma olen koos heade ja vigadega.»

Kui uurida, mida Aare sooviks noorele iseendale, vastab ta pikalt mõtlemata: «Ole enesekindlam! Ära häbene ennast!»

Aare otsib pidevalt uusi võimalusi. Uusi projekte, uusi lugusid, uusi lavasid. Tema lugu ei ole ainult ühe mehe lugu loomadest ja lauludest, vaid sellest, kuidas südame kutsele järgnemine võib viia sind täpselt sinna, kuhu sa kuulud.

«Kümne aasta pärast ... võib-olla olen artist, keda enamik eestlasi teab. Ma loodan, et olen,» ütleb ta talle omase naeratusega, mis on natuke unistav ja tagasihoidlik, aga alati päris.