Teedevõrk kujunes peamiselt kunagistele suveteedele

Ajaloolased on üsna kindlad, et 9.–13. sajandil pääses Harjumaalt (Varbola, Keava ja Lohu muinaslinnused) liikuma kagu suunas, üle Tartu ja Otepää Pihkva aladele. Et suveajal polnud kagu-loodesuunaline liikumine mööda suurt Tallinna–Tartu taliteed võimalik, tuli kasutada kirdepoolset trassi – Piibe maantee eellast üle Järva-Jaani, Koeru, Kärde ja Laiuse. Eesti praktiliselt ainus ida-läänesuunaline aastaringne tee aastail 1000–1700 oli Karedalt läbi Mäo, Paide, Väätsa, Piiumetsa, Rumbi ja Paluküla läände suundunud maantee – suur Harjumaa kagutee. Foto: Erakogu

Eesti teedevõrgu ajalugu enne Rootsi aja lõppu on täpsete kaartide puudumise tõttu üsnagi segane. Teema uurijate sekka lisandunud Valdo Praust seab kahtluse alla nii mõnegi levinud seisukoha.

Peamiselt mõisate uurijana tuntud Valdo Praust on Eesti kunagist teedevõrku analüüsinud üle kümne aasta.
Prausti teadmised ja ka rekonstruktsioonimudelina valminud kaardid on tekkinud sadade faktikildude kokkupaneku tulemusena. «Peamiste allikatena olen kasutanud maastikulisi olusid, samavõrd kõnelevad ka asustusajaloolised andmed, see tähendab teave põliste suviste ja taliteede, kõrtside, põliskülade, varajaste mõisate, muinaslinnuste kohta ning hilisematel sajanditel mahajäetud soosildade kohta,» selgitas ta. «Enamiku kriitilisi lõike olen looduses läbi käinud ja kaartidel üle vaadanud.»
Valdo Praust lükkas ümber kaks väga levinud müüti. «Väidetakse, et 20. sajandi alguse teedevõrk kujunes Eestis välja juba muinasajal, tegelikult oli nii vaid osaliselt,» lausus ta. «Sama kehtib ka väite kohta, et suvel ja talvel sõideti samu teid pidi.»
Praust rõhutas, et kuni 19. sajandini oli Eestis kaks teedevõrku – suvine ja talvine, mis jagunesid kohalikeks ja suurteks ehk kaugteedeks.