Noored väljendasid lõputöödes maailma valu ja võlu

Kärt Paabo ütleb oma installatsiooni kaudu, et kunst on aidanud tal ühiskonna peale surutavatest raamidest välja astuda ja olla tema ise. Foto: Natalia Haug

Paide kunstikooli lõpetas tänavu eriline lend, kus 16 isikupärast ja kindla maailmavaatega noort võtavad ellu kaasa oskuse näha enda ümber kunsti ja seda ise kõigest ümbritsevast luua. Nende kaitstud lõputööd olid julged ja kohati ühiskonnakriitilised ning teenisid hindajailt rohkelt kiidusõnu.

Paide kunstikooli direktor Anneli Suits iseloomustas lendu kui isepäiseid noori, kellel on südames suur tahe ja julgus maailma parandada. «Nad tahtsid asju teha omamoodi ja kaitsesid tuliselt oma seisukohti. Sellist enesekindlust ja söakust ei kohta tänapäeval kuigi tihti,» lausus ta.

Osa neist valis lõputööks installatsiooni, mida eelmistel aastatel pole palju tehtud. Suitsu hinnangul oli see pigem raskemat teed minek, sest joonistada või maalida on alati lihtsam. Lisaks installatsioonidele esitasid noored lõputööna graafilisi joonistusi, maale, restaureerimist, moekollektsioone, kollaaži ja papjeemašeed. «Väga palju kunstižanreid, mida julgelt kasutati,» ütles Suits. «Töödes oli sisu ja ühiskonnakriitilisust, aga ka elu ilu nägemist läbi oma vaateprisma.»

Suits lisas, et tänavuste lõpetajate töömaht oli kauni­kesti suur. Aasta jooksul oli koolil palju näitusi, kuhu nende töid kaasati, ja sügiseks tuli ette valmistada kunstitöö Arvo Pärdi teemadel. «Aga nad said ühe reedese koolipäeva meilt juurde, et rahulikult käia oma lõputöödeks mõtteid kogumas ja ideid teoks tegemas,» lausus ta. Lõputööde tegemine algas veebruaris­.

16 lõpetaja töid hindasid Anneli Suits, Kristina Such, Natalia Haug, Mari Olev ja Margus Tiitsmaa. Enda juhendatava­tele töödele keegi neist hindeid ei andnud, küll said juhendajad kaitsmise ajal võimaluse töö kohta arvamust avaldada ja selle tegijat iseloomustada.

Hindajate seas olnud õpetaja Kristina­ Such ütles, et komisjon hindas viit tööd maksimaalse kümne punktiga. «Tööd olid tugevad. Oli palju aktuaalseid teemasid: puurikanad ja loomade hoid, kiusamine, ühiskonna poolt raamidesse surumine, inimese olemuse märkamine ja tajumine ning palju muud elulist,» selgitas ta ja lisas, et noored olid ikka väga tublid ja julge mõtlemisega.

Ühe silmapaistva installatsiooni autor on Kärt Paabo, kelle töö «Hingelt hing» üllatas suurepärase teostuse ja sügavamõttelise sisuga.

Paabo ütles, et on kunstikoolis õppinud seitse aastat. Ta vaatas huviga eelnevate aastate lõputöid ja tahtis teha midagi, mis eristuks ja mis väljendaks seda, mis tähendab kunst just temale. Kui ta oma lõputöö ideed Margus Tiitsmaale selgitas, sai selgeks, et see tuleb installatsioon. «Ma polnud installatsiooni kunagi varem teinud ja mul polnud aimugi, kuidas see kõik välja kukub, aga mõte meeldis mulle kohe,» ütles ta.

Töö tarvis kasutas Paabo vineeri ja palju kipsi. Kohe nii palju, et see sai apteegist vahepeal otsa ja tuli oodata uut saadetist. Näo ehitas ta maskile ning käe ja jala jäljendas ühe tuttava järgi. Taguse värvis ta taotluslikult struktuurse seinavärgiga mustaks, et iseloomustada raami rusuvat jõudu. Inimene, kes sellest välja astub, et tema ise olla, on aga valge, mis iseloomustab tema tunnete vabadust.

​Paabo selgitas oma mõtet nii: «See töö räägib sellest, kuidas inimkond sind aina raamidesse surub ja kuidas kunst aitab mul end elusana tunda ja raamidest välja astuda. Kuidas saan oma fantaasia vabaks lasta ja tuua oma mõtted paberile elama täpselt nii, nagu see töö elab.»

​Paabo sõnas, et mõistis töö käigus, et ideest teostuseni on väga pikk tee käia. «Alustasin ettevalmistustega talvel ja sain peagi aru, et aega pole üldse palju. Tahtsin kõike üksi teha, aga tegelikult kulus abi ja hea nõu mulle väga ära. Töö oli suur ja küllaltki keeruline,» selgitas ta. «Selle eest, et see õigeks ajaks valmis sai, tänan väga oma kallist isa Rainel Paabot ja juhendaja Kristina Suchi.»

Maarja Marite Jaanof valmistas ainsa lõpetajana kollaaži «Kiht kihilt». Tema selgitusel on tegemist kahe reljeeftehnikas valminud tööga, mille keskmes on inimfiguur. «Esimene töö kujutab naise kehakuju. See pole konkreetne inimene, vaid lihtsalt keha oma kogemuste ja jälgedega, mis on aja jooksul tekkinud,» tutvustas ta. «See kuju on lihtne, minimalistlik. Roosade toonidega üritasin edasi anda selle keha pehmust, haavatavust ja ilu.»

Jaanofi teine töö kujutab nägu, mis koosneb samuti mitmest kihist. «Need kihid on nagu emotsioonid ja mälestused,» märkis ta.

Mõlema töö aluspaberil kasutas Jaanof teadlikult rebitud paberiribasid, mis aitab paremini edasi anda töö sõnumit. «Rebitud ribad sümboliseerivad uusi olukordi, võimalusi ja kogemusi. Rebitud servad näitavad, et kõik teed ja olukorrad pole alati selged ja sirged. See lisab tööle pehmust ja ausust, öeldes, et kõik ei pea olema perfektne,» selgitas ta.

Töö valmistamisel kasutas Jaanof paberikihte ning akrüül- ja akvarellvärve. «Näo puhul rõhutasin tumedamate ja heledamate toonide vaheldumist, et luua varju ja vormi. Kehakuju puhul jätsin tausta võimalikult neutraalseks, aga tekstuuriliseks, et keha oleks fookuses,» lausus ta.

Jaanof tahtis enda sõnul lõputööga rõhutada, et inimesed ja olukorrad pole alati sellised, nagu nad välja paistavad. Peidus võib olla ka palju varjatud kihte ja neid mõista ei pruugi alati olla nii lihtne. «Loodan, et vaatajad tunnetavad nendes töödes keha, aga ka inimese kui terviku ilu ja keerukust. Rebitud ribad, kihilisus ja figuuri lihtsus loovad koos ühe loo inimeseks olemisest,» ütles ta.

Jaanofi juhendaja Margus Tiitsmaa kiitis tööd just selle põhjalikkuse ja tegija kannatlikkuse eest. «Kiht-kihilt tööd kasvatada ja peente ribadega mängida pole lihtne. Eemalt ei paistagi see välja. Tööd tuleks vaadata lähedalt ja siis alles saab aru, mis selle sisse on pandud,» lausus ta.

Juba ammu pole kunstikooli lõputööde hulgas olnud moekollektsiooni ega ka renoveerimist.

Kristi Karolina Kastemäe moekollektsioon «Kreisi» sisaldab kolme komplekti rõivaid, mida teha polnud üldse lihtne. Ideede puudust tal polnud, kuid vajaka jäi oskustest need ellu viia. Nimelt polnud Kastemäe varem õmblusmasinaga eriti kokku puutunud ja õppimist tuli alustada nullist.

Moekollektsioon valmis suures osas taaskasutatavatest materjalidest ning Kastemäe soovis, et see oleks silmapaistvalt erksate värvidega ja rõõmus. Ta sõnas, et päris kõik, mida ta katsetas, välja ei tulnud ja nii osutus lõputöö talle tõeliseks katsumuseks. «Omandasin uusi oskusi ning õppisin riidematerjale ja nende eripära tundma,» lisas ta.

Eriline oli ka Oliver Köhleri lõputöö «Kaubakäru», mis seisnes ajahambast puretud eseme renoveerimises. Teda juhendas isa Kristo Köhler, kelle hinnangul sai poeg tööga hakkama.

Köhleri ütlust mööda jäid vanast kärust alles vaid metallosad ja nii tuli valdavalt keskenduda puutööle. Lisaks puidust osade väljalõikamisele ja viimistlemisele tuli korda teha kaubakäru rattad ja raam. See kõik nõudis oskust töötada erinevate materjalide, tööriistade ning värvide-lakkidega.

Köhleri sõnul kogus Oliver lõputöö kaudu eluks vajalikke oskusi ning valmistas praktilise eseme, mida võib kasutada näiteks oma kunstikooli­aastate jooksul kogutud töö­mappide veoks. «Oleme kõik tööd alles hoidnud ja neid on seitsme aastaga palju kogunenud,» ütles ta. «See võtab hästi kokku, kui pika teekonna on kunstikooli lõpetajad läbi käinud­.»

Neljapäeval võtsid kunstikooli lõpetajad vastu lõputunnistuse, jättes ühe olulise aja oma elus selja taha. Suurem osa neist lubas, et jääb kunstiga seotuks ka edaspidi. Nii mõnigi mõtleb tõsiselt jätkata õpinguid kunstikooli süvaõppes, et läbida põhjalikum ettevalmistus ja kaaluda kunagi õpinguid kõrgkoolis.