Järvamaa kutsehariduskeskuse õnnelike lehmade lauda ees aedikus tammub neli lehma, udarad piimast pingul. Tahaks õhtusele lüpsile, aga ei lasta – kohe tullakse tõuaretusühingust vaatama, kes neist neljast väärib vissikonkursile pääsu.
Roberta pürib kaunitarina püünele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üldmulje peaks muidu kõigil tipp-topp olema: ilus seljajoon ja roidekaar, pikad jalad. Ja udar, see on muidugi kõige tähtsam.
Kõndida ei ole niimoodi, piimast tilkuvana, sugugi mugav. «Tubli oled, tule, tule!» julgustab äsja parima noortaluniku tiitliga pärjatud esmakursuslane Jaan Piigert oma hoolealust, eesti punast tõugu Robertat.
Loom teeb tema järel nööri otsas neli-viis väärikat sammu, pea uhkelt püsti. «Vot niimoodi, Roberta, tubli oled!» kiidab Jaan ja sügab teda lõua alt.
Kahe nädala pärast ootab Jaani ja Robertat Ülenurmel Eesti põllumajandusmuuseumis konkurss «Viss 2012». Selleks päevaks on nad valmistunud juba neli nädalat, kõnnitreeningut teinud oma paarkümmend korda.