Hea keeleoskus tuleb raamatuid lugedes

Riigi kultuuripreemia laureaat Mari Tarand ütleb 32. Albu valla Tammsaare-nimelist preemiat vastu võttes, et Tammsaare maile on tal alati hea tulla. Seekord veedab ta seal paar tundi koos abikaasa Andres Tarandiga. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Eesti iseseisvuspäeval võttis Albu mõisas mälestusteraamatu «Ajapildi sees» eest 32. Tammsaare kirjanduspreemia vastu Mari Tarand, kelle meelest on hea keel, mida kujundavad raamatud, suur varandus.

Eelmisest aastast Albu valla Tammsaare-nimelise kirjanduspreemiaga kaasas käivat klaasikunstnik Toomas Riisalu taiest – 1930ndate stiilis kujundatud ja õuna-pohlamoosi täis moosipurki vastu võttes tunnistas Mari Tarand, et on Tammsaare-auhinna üle uhke. «Olen väga õnnelik selle nii tähtsa tunnustuse üle,» lisas ta.

Tammsaare kuulub vaimupagasisse

Tammsaare sünnipaiga ja kirjanduspreemiaga on Mari Tarand olnud seotud 42 aastat kestnud raadiotöö kaudu. «Mul on mitu korda olnud võimalus õnnitleda inimesi, kellele preemiad määrati, ja nendega raadiosaadet teha,» lausus ta.

Tarand sõnas, et Tammsaare maile on alati nii hea tulla. «Olen siin suusamatkal käinud, vaadanud esimesel, teisel ja kolmandal suvel teatrietendusi – nii et see koht on mulle tähtis,» ütles ta. «Nüüd on ka nii isiklikult ja auväärselt mind sellega seotud.»

Eelnevalt poolteist tundi väldanud kohtumisel lugejatega ütles Tarand, et kui peaks rääkima, mida Tammsaare kirjanikuna on talle tähendanud, võiks ta rääkima jäädagi.

Tammsaare, miks mitte ka Vilde, Enno ja Liiv muidugi on see pagas, mida peaks kogu aeg endaga kaasas kandma ja edasi andma.

Samas on peale tulnud ja tulemas uusi kirjanikke, näiteks nimetas Tarand oma ülikoolikaaslasi Paul-Eerik Rummot, Jaan Kaplinskit ja Andres Ehinat. «Mis on see kogus, mis inimese mõttemaailma mahub,» mõtiskles ta. «Et Tammsaare on andnud midagi nii põhjalikku, mis iga eestlase sees on – see on imekspandav.»

Nüüd, mil ka vend Juhan Viiding, kellest Mari Tarand mälestusteraamatus kirjutabki, on koolilaste mõistes ammu surnud klassik, on tal liigutav näha, et Juhani luule, mis on keerulise luulekeelega tänapäeva noortele võõras, neile siiski midagi ütleb.

Mälestusi lapsepõlvest koos vend Juhaniga asus Mari Tarand kirja panema viis aastat tagasi Ilmamaa kirjastuse õhutusel. «Kui Hando Runnel hakkas peale käima, et võiksin vennast kirjutada, kahtlesin, kas suudan ja oskan,» meenutas ta.

«Kui ta vajutas kohusetunde pedaalile, et mul materjal käes, uskusin, et lapsepõlv on ehk huvipakkuv ka neile, kes pole Juhaniga kokku puutunud.»

Materjali all pidas Tarand silmas pereliikmete säilinud kirjavahetust, mõttepäevikuid. «Meil on niisugune pere, kus on säilinud palju kirju: laste kirjatööd, Juhani kirjad ja õpilaspäevikud, ema Linda kirjad vanematele 1920ndatel aastatel, isa Pauli päevik Treffneri gümnaasiumi päevilt – neil on nii palju jutustada, hea, et mul oli neid võtta,» selgitas ta.

Kirjutamine tõi nii rõõmu kui raskust

Mari Tarand sõnas, et elas kirjutades läbi nii rõõmsaid kui ka raskeid hetki. «Lapsepõlv on inimese elus kõige ilusam aeg, ükskõik, mis ajale see satuks, soe tunne on tagasi vaadata,» lausus ta. «Kui sisse tulid raskused ja mured, tõusid need jälle uuesti värvikalt teadvusse, siis oli raske kirjutada.»

Kuigi Tarandilt on küsitud, kas ta püüdis olla kohtumõistja ema ja poja suhete üle, kus kogu aeg olid pahandused, kinnitas ta, et ei tahtnud võtta hoiakut.

«Üritasin kirjutada nii, nagu mina seda nägin, juhtiv jõud oli seejuures, kuidas ma neid armastasin,» selgitas ta. «Nüüd teame, et andekas kirjanik ja näitleja, aga siis raske poiss raskes ajas.»

Kirjutamislaadi aususe kõrval on mälestusteraamatu väärtus Mari Tarandi ilus keelekasutus. Mis on ka iseenesestmõistetav, kui teada, et ta on teinud raadios üle kümne aasta «Keelekõrva» saadet.

«Hea keel on suur varandus,» lausus ta. «Keel püsib tugev, kui seda kodus rääkida ja lugeda – haaravas vormis kirjutatud raamat kujundab keelt kindlasti!»

KOMMENTAAR

Enda Trubok
Albu põhikooli emakeeleõpetaja, Tamm­saare-preemia žürii liige
Pikal matkateel, väikevend käe kõrval, annab Mari Tarand ülevaate eestlaseks olemise karidest, mõõnadest ja rõõmudest. Sel teekonnal antakse elujuhiseks motod, nagu vaimsus, eetika, ausus, avameelsus, väärikus, nõudlikkuse kaudu jõuda täiuseni.
Väga hingeminev teos. Piinlikkustunne tekkis, kui lugesin ema Linda mõtet «oleksime veel vaimsemad, kui oleme», et tekib tahtmine ennastki veel rohkem harida.



Age-Li Liivak
Tammsaare-preemia žürii liige
Raamat meeldis mulle hirmsasti. Juurde annab see, kui teada peret ja seda, kuidas Mari Tarand materjali läbi elab ning nii ausalt ja ilusa keelekasutusega vennast kirjutab.
Juhan Viidingu luule on raskepärane, aga koos Mari raamatuga saan neist meeleoludest nüüd paremini aru.