/nginx/o/2015/11/09/4677767t1hf753.jpg)
1994. aasta septembri keskpaigas istub üks hiljuti sõjaväest tulnud Väätsa noormees Reopalu bussipeatuses. Nagu paljud noored mehed, käis ta sealses puidufirmas uurimas, kas saaks saemehena tööd. Enne bussi saabumist sõidab peatusest mööda aga politseiauto. «Hakkaks hoopis politseinikuks,» käib tal mõte läbi pea.
Järgmisel päeval saab toonane liikluspolitseijuht Mati Orumaa kõne: «Tere, olen Üllar Kütt, tahaksin politseinikuks hakata,» lausub ta. «Tule siis homme kohale,» on politseijuhi vastus.
Järgmisel päeval saab Kütt mundri selga ja trahvikviitungite pataka kätte.
18 aastat hiljem Paide politseijaoskonna juhi kabinetis seda juttu rääkides muigab Kütt, et Eesti politsei algusaastatel oligi niisama lihtne seda tööd leida. «Kõigepealt olid neli kuud praktikal ja kui töö sobis, siis läksid õppima,» selgitab ta.