Järvamaa vajab haldusreformi

Piret Sapp Foto: Andrus Eesmaa

Riigil tuleb julgeda astuda otsustavaid samme, et luua kogu Eestis toimiv tõhus kohalike omavalitsuste haldusmudel.

Piret Sapp

Paide abilinnapea, IRL

(kaasautor Kaido Ivask, abilinnapea, IRL)

Praeguse riigipoliitika taustal, kus valitsus kärbib omavalitsuste ülesannete täitmiseks mõeldud raha, tundub haldusreform tõesti ainus võimalus ellu jääda.

Riigiteadusi tudeerinuna tuleb meelde fakt, et Prantsuse revolutsiooni järel loodi kohaliku omavalitsuse üksuste optimaalsed piirid, lähtudes sellest, kui pika maa suutis ratsanik ühe päeva jooksul läbi ratsutada.

Tuues minevikusündmused praegusaja konteksti ning asendades liikumisvahendina hobuse autoga, ei peaks kulutama päevagi, et jõuda ühest Eesti otsast teise.

Ehk ongi Eesti ühe omavalitsusüksusena eksisteerivana Euroopa ja maailma mõttes mõistlik ulatus?

Eesti riigi ja omavalitsuste jätkusuutlikkuse mõistes nii kardinaalne muudatus parim lahendus poleks. Globaliseeruvas maailmas peame otsima väikesele Eestile paremaid lahendusi.

Eesti võib kohaliku omavalitsuse eelkäijaks pidada kihelkondi, kuid nende taastamine oleks samm tagasi 18. sajandisse.

Huvitav on tõsiasi, et mõistega «vald» tähistati esialgu mingit maarahvale välist võimu, näiteks mõisniku meelevalda. Tänapäeval on mõisted «linn» ja «vald» eesti rahvas omaks võtnud.

Muudatusi pole vaja karta

Kaarte on joonistatud võimalike halduspiiridega alates Eesti Vabariigi taastamisest. Omavalitsused on liitunud ka vabatahtlikult, mis on jäänud pigem erandiks kui kujunenud reegliks.

Kogu Eestit hõlmavat haldusjaotust pole suutnud rakendada ükski võimul olev valitsuskoalitsioon. Arvan, et riigil tuleb julgeda astuda otsustavaid samme, et luua kogu Eestis toimiv tõhus kohalike omavalitsuste haldusmudel.

Mis oleks parim Paidele või Järvamaale?

Lähtudes rahvaarvust (umbes 36 000 elanikku) ja naaberriikide haldusmuudatuste kogemustest, (Taani, Soome) võiks väita, et see ongi ühe omavalitsuse jagu inimesi.

Üks riigi väljapakutud variant on 15 omavalitsust (üks maakond = üks KOV) pluss viis suuremat linna: võimalus, mis toetaks Järvamaa kui territoriaalse üksuse tugevnemist.

Haldusreform eeldaks riigi ja kohalike omavalitsuste tõsist koostööd, et inimene muudatustega mitte ei kaotaks, vaid pigem võidaks.

Samas arvan, et hirm muudatuste ees on emotsionaalselt suurem, kui asi väärt on. Mõelgem sellele, kui palju ühel tegusal ja ise endaga hakkama saaval kodanikul linna/vallavalitsusse siis aastas asja on?

Nõustun, et abivajajatele tuleb kindlasti tagada sotsiaalne tugi, mida edukalt on liitunud omavalitsusüksused rakendanud kohalike vastuvõtupunktidena ka suuremate üksustena toimides.

Millised on siis Järva maakonna kui ühe kohaliku omavalitsusüksuse plussid ja miinused?

Alustan headest asjaoludest, mis väärivad esiletõstmist ja millest võidavad eelkõige inimesed.

+ Investeeringuid suudetakse kaasrahastada ja objektide valik lähtub kogu piirkonna vajadusest.

Praegu konkureerivad struktuurfondide rahatoele kõikide omavalitsuste projektid. Regionaalsuse põhimõttest lähtudes võidakse küll nõustuda faktiga, et näiteks Paide kultuurikeskuses on ainuke teatrisaal Järvamaal ja et seda külastavad kõikide Järvamaa omavalitsuste elanikud, kuid objekte reastades lähtutakse siiski vaid oma omavalitsuse territooriumil asuva ehitise renoveerimise vajadusest.

Kurb on tunnistada, et struktuurfondide meetmed on eraldi suurematele linnadele, küla- ja maaelu arendamiseks vajalikele objektidele, kuid maakonnakeskuste meedet eraldi pole.

+ Paraneb omavalitsuste ametnike haldussuutlikkus ja suureneb keskendumine kindlale valdkonnale.

Kui praegu veel mõnes omavalitsuses peab vallavanem või mõni ametnik täitma ehitus- ja planeeringunõuniku ning lisaks keskkonnaspetsialisti ülesandeid, ei saa rääkida asjatundlikkusest, vaid olude sunnist, mis arengus kindlasti edasi ei vii.

Normaalset ametkonna toimimist takistab ka asjaolu, et valdkonna ametnikke nende korralise puhkuse ajal ei asenda sama eriala inimene, sest neid ühes omavalitsuses rohkem pole.

Suurema omavalitsusüksuse puhul tekiksid valdkondlikud osakonnad, kus erialainimeste tugi on on olemas aasta ringi.

+ Korrastub koolivõrk, eelkõige gümnaasiumiastme osa.

Kindlasti tuleb jätkata põhimõtet, et algkooliharidust on võimalik omandada võimalikult elukoha lähedal. Jätkusuutliku põhikooli õpilaste hulk on haridus- ja teadusministeerium pakkunud 200 õpilast. Usun siiski, et head põhiharidust on võimalik omandada ka veidi väiksemas koolis, kuid alla 100 õpilasega koolis kujunevad kindlasti probleemiks erialaõpetajad.

+ Kaob omavalitsustevaheline arveldamine. Pean silmas lapsi ja noori, kes käivad koolis ühes, aga elavad teisel territooriumil.

+ Huvikoolide ja spordiklubide koolide puhul on lapsed toetuste saamisel võrdsed.

Näiteks Paide vallas elav ja muusikakoolis õppiv noor peab maksma kuus õppemaksu 1000-1200 krooni, samas kui Paide linnas elaval noorel on õppetasu 300 krooni.

+ Tugevnevad spordiklubide koolid. Palju aega ja asjaajamist kulub alapõhistel klubidel praegu ainuüksi selleks, et aru saada iga omavalitsuse toetussüsteemist.

Paljudel toetussüsteemid ka puuduvad ning laste ja noorte toetamine on üksikjuhtumipõhine ega taga arengut ei spordiklubidele ega võrdset kohtlemist lastele ja noortele.

Ühtsete toetuspõhimõtete toimimiseks kokkulepet saavutada on omavalitsustel peaaegu võimatu, sest 12 omavalitsuse volikoguga üksmeelt leida on liialt lai kooskõlastusring.

+ Tugevneb külaliikumine ja aktiviseeruvad hajaasustusega piirkonnad. Seda on näidanud selgelt ka uuringud, mis keskendunud juba liitunud omavalitsustele.

+ Suurem territoorium võimaldab odavamaid hankeid.

+ Paraneb volikogude töö kvaliteet. On ju selge, et kui volikogusse kandideerib suurem hulk inimesi, on ka eeldused tugeva ja asjatundliku volikogu koosseisu valikuks suuremad.

Leian, et volikokku pääsuks on latt liialt madal. Seis näitab, et mitmes omavalitsuses on volikokku pääsetud vaid 10–15 häälega. Kas see on küllaldane rahva mandaat asjatundliku volikogu toimimiseks?

Miinustele vaatamata tuleb reform kasuks

Nüüd ka negatiivseid vaatenurki.

- Valdadevaheline transport muutub kohalikuks transpordiks.

Pole kellelegi uudis, et teatud omavalitsuste hajaasustusega piirkondades liiguvad ühissõidukid üks-kaks korda päevas, halvimal juhul nädalas.

Riik doteerib valdadevahelist ühistransporti, kuid muutudes üheks omavalitsuseks, seda riik enam ei toeta. See on praegune seis. Leian, et suuremate omavalitsuste tekkimisega peaks riigi toetus igal juhul säilima ja suurenema nende liinide puhul, mis ennast ise «ära ei tasu».

Riigi täiendavat toetust väärib ka põhikooli ja gümnaasiumi seadusest tulenev muudatus, kus 2011. aastaks lahutatakse gümnaasiumiaste põhikoolist.

See toob kaasa gümnaasiumivõrgustiku vähenemise Järvamaal ning täiendava sõiduvajaduse noortele, kes peavad vastavat haridust omandama elukohast kaugemal.

- Praegune seadusandlus ei võimalda linna ja valdade liitmisel säilitada linna kui omavalitsusüksuse staatust.

Kindlasti tuleb kaaluda, kas linna kui omavalitsusüksuse säilimine on omaette eesmärk või on vallasisesed linnad mõistlikum lahendus.

- Tuleb arvestada ka poliitilise võitluse suurenemisega, sest volikogu kohale on rohkem kandideerijaid. Ehk suureneb siis ka poliitiline vastutus?

- Oht on ka, et maakond killustub: vabatahtliku liitumise puhul võib Järvamaa koosseisust lahkuda Tapa poole Ambla vald, Paide ja Türi eraldi omavalitsustena pigem nõrgestavad, kui tugevdavad piirkonda.

Uue vastu ollakse alati, sest tekib hirm, et jäädakse millestki ilma, omavalitsus kaugeneb rahvast ja otsustuses osalemine muutub keerulisemaks.

Arvan siiski, et haldusmuudatused toovad kaasa rohkem võimalusi kui ohtusid, seetõttu toetan omavalitsuste ühendamist Järvamaal.