/nginx/o/2012/08/06/1256552t1h8a69.jpg)
Türilt pärit Marten Jürgen Vürst (18) ja Jürgen Talik (18) korjasid Šotimaal poolteist kuud maasikaid, kogesid raskeid töötingimusi, kuid õppisid see-eest maad tundma.
Maasikakorjamine pole igal maal tasuv töö (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanuari lõpul hakkas Marten otsima internetist suviseid tööpakkumisi välismaale. Šotimaa pakkumist leides oli ta rahul, sest ta polnud seal käinud ja ka sõber Jürgen oli meelsasti nõus kaasa tulema.
Tööpäev kestis hommikul viiest kolmeni, mille sees oli kaks pooletunnist pausi ja üks tunnine vaheaeg. Tunnitasu oli 6,11 naela.
Tagasi tulid Marten ja Jürgen, taskus ligi 500 naela ehk 635 eurot, kuid teenida lootsid nad poole rohkem. Tihtipeale juhtus sedagi, et kirja pandi vähem tunde, kui nad tegid: näiteks kaheksa tunni asemele seitse tundi.
Norm oli korjata tunnis neli kasti. Marten sõnas, et selle täitmisega said hakkama vaid osavaimad ning normi täitmine sõltus suuresti ka maasikate olemasolust. «Meie kartsime kogu aeg, et vaovanemad saadavad meid ära, sest kes vähem korjasid, saadeti koju ehk karavani tagasi,» selgitas ta.