Õnne tõi õnne Prandi küla õuele

Õnne Põllumetsa koer Sämm hoiab soovimatud külalised majast eemal, külarahvas on Põllumetsade majas aga alati teretulnud. Prandi küla jõulupeol mahutas maja koguni 70 külalist. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Prandilaste meelest peab raudselt paika väide «Meil on õnne, sest meil on Õnne», sest just Õnne Põllumets on see, kes on Prandi küla ellu äratanud ja seda tegusana hoiab.

Oma põhitöö kõrvalt veab kahe ettevõtte raamatupidaja Õnne Põllumets MTÜ Prandi Küla ja Allikad tegevust, korraldab külapidusid, tuleb lagedale järjest uute ideedega ja teeb need kõik teoks, kirjutab rahasaamiseks projekte, kogub kokku küla kroonikat, käib koolitustel ja seminaridel, koostab küla arengukava ning korraldab, jagab ja teeb heakorratöid.

Kuigi Prandi küla loosung on «Heategu ei väsita tegijat», tundub siiski uskumatu, kuidas üks inimene jõuab nii palju teha. «Ma tahaks teada, kas Õnne magab ka kunagi,» huvitus suviti Prandil elav Rael Linusk ja arvas, et ju siis see Prandi küla edenemine on Õnnele ikka nii kõvasti südamesse läinud.

Peoplats kujunes

võsa asemele

Sügavale südamesse puges Prandi küla Õnnele alles kolm aastat tagasi, kui «prandilase staaži» oli tal juba 23 aastat.

Suur töö, mille käigus küla nägu on tundmatuseni muutunud, sai alguse hoopis välisest tõukest. Nimelt oli 2006. aastal Koigi kultuuriseltsi aastakavas ette nähtud suvine Prandi küla kokkutulek.

16. juunil tulid viis külaelanikku, Õnne nende seas, silotorni platvormile kokku ja vaatasid ringi, kus võiks üldse olla mingi plats, millel midagi teha annab.

Pilt oli trööstitu – ümberringi paari meetri kõrgune võsa. «Ausalt, me ei kujutanud ette, mis üldse saab,» tunnistab Õnne.

Sellises olukorras lõi välja Õnne loomupärane aktiivsus ja organiseerimisoskus: ta kutsus külarahva ja mujal elavad vanemate külaelanike järeltulijad hoogtööpäevadele.

Raiuti ja juuriti võsa, kodust toodud materjalidest ehitati katusealune, pingid ja WC. Kuu aja pärast, 15. juulil peetigi külaplatsil allikate ääres maha küla esimene kokkutulek.

Sel päeval läbi elatud kaks väga emotsionaalset hetke mõjutasid Õnnet nii tugevalt, et siiani on neid kuivade silmadega meenutada raske.

Üks oli lipu heiskamine. «Palusime seda teha kõrval asuva talu kunagisel perepojal Eeriku Jaanil, kes oli siis ligi 80aastane,» meenutab Õnne. «Kui ta nagu noor poiss üle platsi lipumasti juurde lippas ja...see oli väga emotsionaalne moment.»

Rääkida sellest, mida ta tundis hetkel, kui nägi naabertalu nelja põlvkonda koos külaplatsile tulemas, lapselaps ratastoolis vanaisa lükkamas, Õnne õieti ei saagi. Pisarad tükivad vägisi silma.

Sellest päevast alates, nähes kui palju läheb inimestele nende küla tegelikult korda, on Õnne koos külarahva abiga oma mõtteid sammhaaval teoks teinud. «Minu elu koosneb nüüd selle kõige organiseerimisest,» tunnistab ta.

Kokkutulekujärgsel hommikul jäid naised pärast peoplatsi koristamist arutlema, mis edasi saab. «Ei tahtnud kuidagi lasta jälle platsil rohtu kasvada,» ütleb Õnne.

Et peoplats oma eesmärki täidaks ja kasutuses oleks, kukkus ta pidusid korraldama. Ühel augustiõhtul laulis Prandi küla peoplatsil jalakeerutajatele Voldemar Kuslap, septembris Vello Orumets.

Suure hooga käima läinud külaettevõtmiste jada polnud Õnne nõus lõpetama ka talvel. Kodudest toodud materjalidest kopsisid mehed tema näpunäidete järgi kokku ajutised varjualused, vedasid kohale põhu ja tõid lambad ning «uksed avas» Prandi jõulumaa, kus käis möllamas kogu maakonna lapsi.

Küla jõulupidu oli Õnne ja tema abikaasa Olevi kodus. Nagu ka kõik järgmised talve- ja kevadpeod. «Siin lükkame mööbli kokku, siin käib tants, seal nurgas mängib ansambel, seal on noored omaette,» selgitab Õnne ja veab külalisi mööda maja.

Ikkagi on raske ette kujutada, kuidas 70 inimest siin pidutsema mahuvad.

Et Põllumetsade maja pole kummist, aga külarahvas tahab kangesti kokku saada ka talvisel ajal, on Õnne kirjutanud külamaja ehituse toetuse saamiseks projekti. «Praegu on puhkeseis, ootame otsust. Kui raha saame, vot siis läheb alles tööks!» ütleb ta. Vabatahtlikku tööd on prandilased ning nende kaugemal elavad lapsed ja lapselapsed teinud kahe ja poole aasta jooksul tuhandeid tunde.

Pärast 2006. aasta septembrit, kui küla arendamiseks loodi mittetulundusühing, hakkas Õnne projekte kirjutama ning sai raha külakaarti teha, lava ehitada, loodusrada rajada ja sellele taimi tutvustavaid tahvleid paigaldada, grillkoda, paadisilda ja parve ehitada, muusikakeskust, murutraktorit ja 150 inimest mahutavat peotelki osta. «Mul tekkis kohe algul tervikpilt, mis siin kõik võiks olla,» sõnab Õnne.

Samm-sammult on Õnne kõik oma ettekujutuses nähtu ka teoks teinud. Puudu on veel vaid külamaja. «Ma tahan, et kõik oleks täiuslik, see on mul loomuses,» ütleb ta. «Kui midagi teha, siis nii, et kõik oleks viimase peal.»

Et kõik ongi tehtud viimase peal, annab tunnistust Prandi külale äsja antud tiitel «Aasta küla 2008» ja Õnne Põllumetsa kuulutamine aasta parimaks MTÜ juhiks.

«Ma olen üks õnnelik inimene!» tunnistab Õnne. Põhjust selleks annavad nii tugev oma küla tunne kui ka rahulik elu hea mehega oma maitse ja käe järgi kujundatud kodus, tore tütar ja vahva tütretütar.

Viimane kurtvat küll, et vanaemal ei jätku temale piisavalt aega, sest «läheb aga jälle kuskile pidusse tantsima».

Küla kroonikaraamat

võtab ilmet

Õnnelikuks pole Õnne pidanud end sugugi mitte alati. Esimese raskema katsumuse veeretas elu tema teele siis, kui ta oli vaid 15aastane ja pidi pooleli jätma äsja alustatud õpingud Tallinna kergetööstustehnikumis, sest nii ema kui ka isa olid pikalt haiglates ega saanud teda koolitada. «Läksin ema töökohta, ta töötas Järvas kudujana, ja ütlesin, et ma ei tea, mida teha ja mis nüüd saab,» meenutab Õnne.

Õnne õpetati kohapeal välja, kudujatöö kõrvalt lõpetas ta õhtukeskkooli.

Nii ei saanudki temast rõivaste modelleerijat. «Nüüd modelleerin siin allikaäärset elu,» ütleb Õnne naljatades.

Kuni külamaja rahastus­otsuseni kogub Õnne küla kroonikat ja tahab selle raamatuna välja anda. «Ka sellega on kõik nii hästi kaasa tulnud, hiljem ikka helistavad, et näe, midagi tuli veel meelde,» lausub ta.

Kiitusega pole Õnne kunagi kitsi olnud. Prandilastele saadetud jõulupeokutsed olid näiteks kolm lehekülge pikad – nii palju võtsid ruumi Õnne tänusõnad igale üksikule perele kõige selle eest, mida nad on küla heaks teinud.

Prandilane Hilli Kivisoo ütleb, et kiituse ja tänuga alustab Õnne kõiki pidusid. «Ise teeb ta tegelikult meist kõigist rohkem, ta ju praktiliselt elab allikal – alati on ta seal, kas niidab või nokitseb midagi,» selgitab ta.

Kivisoo meelest on just Õnne see, kes on Prandi küla ellu äratanud ja hoiab seda tegusana. «Õnne töökus ja energia on hämmastavad! Ta särab nagu päike ja tõmbab sellega ka teisi ligi,» lausub ta.