Väikelinn ei peagi jääma depressiivseks

Peeter Särg.

FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Me ehitame oma valda praegu, me otsustame praegu, kas Türi elab üle kriisi, kas Türil on tulevikku ja kas ta suudab olla ahvatlev elupaik uutele elanikele.

Peeter Särg
Arhitekt–nõunik, Türi vallavolikogu liige, sotsiaaldemokraat

«Fucking Åmål» – film millest 1998. aastal sai Rootsis ja ka mujal maailmas kultusfilm (USAs näidati seda «Show Me Love» nime all) – peegeldab haaravalt Rootsi väikelinna igavust.
Kahe teismelise tüdruku argipäev, nende omavaheline armastus ja klassikaaslaste arusaamatu suhtumine, kus esineb ka koolivägivalda ja kiusamist.


See film äratas Åmåli kommuuni poliitikud ja ametnikud. Vaatamata sellele, et peaaegu kõik stseenid võeti filmilinti mujal, oli Åmål üleöö saavutanud maailmakuulsuse kui igavuse ja tühisuse metropol.

Kümme aastat hiljem kõlab Eestis raadiotest, MP3-mängijatelt ja veebi kaudu üks paeluv laul «Depressiivsed Eesti väikelinnad».

See kirjeldab tabavalt Eesti väikelinna iseloomu: keldripoodide jube kõrged hinnad, noored kaunid emad ja nende emad, kes pole enam kenad, kes unistavad oma eramajast ja suurest-suurest peenrast.


Vajame siingi koostööfoorumit
Åmålis, kus töötasin linnaarhitektina «Fucking Åmåli» ekraniseeringu ajajärgul, analüüsisime pärast filmi linastumist valla tegevuse puudulikkust ja koostasime laiahaardelise tegevuskava.

Oli vaja suurendada noortele (ja teistele elanikele) huvipakkuvate kohtumiskohtade hulka. Juba suurelt osalt olemasolevaid tegevusalasid noortemajas pidid noored ise juhtima hakkama (diskod, trennid).

Koostati Kesklinna koostööfoorum, kus osalesid kinnisvaraomanikud, kaupluste esindajad, ettevõtjad ja linlased, et arutada läbi kõikvõimalikud ideed kesklinna maine parandamiseks.

Näiteks oli tarvis linna keskele koondada ärisid, restorane, töö- ja elukohti. Üheks tähtsaks eelistuseks sai jalakäijate ja jalgrataste liiklus, mis oleks nii palju kui võimalik eraldatud autoliiklusest.

Need sammud olid suures osas kooskõlas «Uus Urbanismi» põhimõtetega, millest olen varem kirjutanud (JT 25. august 2007).

Aga Türi?

Kas Türi vald on üks «depressiivsetest väikelinnadest» Eestis? Laul lõpeb konstateeringuga, et puudustele vaatamata oli see minu linn, mina olin klassi parim.

Võib-olla leidub siiski pisut helgema tuleviku lootust, vaatamata sellele, et hiljutine küsitlus näitas, et vaid mõni gümnaasiumiõpilane kujutab endale ette tulevikus Türil töötamist ja elamist.

Elanike arv Türi vallas on viimase kolme aasta jooksul vähenenud üle 500 inimese jagu (11 561 inimeselt 10 936 inimesele) ja ei leidu mingit märki, et madalseis on juba käes ehk põhi juba paistab. Finants- ja kinnisvarakriis on alles alustanud oma ohvrite nõudmist. Selles kriitilises olukorras tuleb mõelda strateegiliselt.

Tuleb leida ja arendada väikelinna eeliseid, nagu inimestevaheline lähedus, juurdepääsetavus elukondlikult vajalikele asutustele, sotsiaalne heaolu ja turvalisus.

Ka Türil on vaja koostööfoorumit, kus võimalikke meetmeid arutada ja kooskõlastada. Üksikud head näited, nagu parkide ümberehitused, kultuurimaja uuendus ja muusikakooli uue hoone ehitamine, on vaja siduda mõistliku infrastuktuuriga.

Juhul, kui praeguse finantskriisi ajaks kavandatud ümbersõidu ehitamine on kaotanud koha maanteeameti eelistuste nimekirjas, peaks alustama läbirääkimisi vähemalt tänavavõrgu korralduse üle. Sõidukiirust kesklinnas võiks vähendada 30-40 kilomeetrile tunnis, ülekäigurajad varustada ooteplatvormidega. Autosid võiks parkida piki tänavat, sellega oleks ohtlik tagurpidi väljasõit liiklusse kõrvaldatud.

Probleeme ei tohi tulevikku lükata

Kõik avalikud asutused ja lokaalid tuleks teha ligipääsetavaks liikumistakistustega isikutele. Koostada tegevuste ajakava nii, et samme astutaks järk-järgult, läbimõeldult.
Mis on hädavajalik ratastoolist sõltuvale inimesele, on ka hea näiteks vanuritele, kellel on piiratud nägemine, kuulmine ja liikumisvõime. Rääkimata lastega pere võimalustest liikuda vabalt, laps käekõrval või kärus.

Ei ole vääriline neid probleeme edasi lükata tulevikku. Kindlasti on võimalik Euroopa Liidu struktuurfondidest leida rahatuge maa- ja linna elukeskkonna parandamiseks ja arendamiseks.

Me ehitame oma valda praegu. Me otsustame praegu, kas Türi elab üle kriisi, kas Türil on tulevikku ja kas ta suudab olla ahvatlev elupaigak uutele elanikele.

Olen varem kirjutanud läbimõeldud regionaalpoliitika vajadusest, et suunata ettevõtete asutamist ja välja kolida riiklikke asutusi suurlinnast näiteks Türile.

Investeeringute ning personali välja- ja edasiõppe toetustest peavad loomulikult saama osa ka olemasolevad ettevõtted. On vaja mitmesuguseid eriabinõusid, et ümber pöörata «depressiivsed» trendid.

Veebis on nüüd võimalik vaadata filmi «Fucking Åmål – 30 aastat hiljem», kus Rootsi tuntumad näitlejad (koomikud) esinevad kahe kunagise koolitüdruku Agnese ja Elini osas.

Nemad veedavad oma aega jätkuvalt, ka 45 aasta vanustena, kodus teleri ees, kooli asemel tööl ja endiselt Åmåli viaduktil, kus Agnes ikka veel igatseb suurlinna.

Selles satiiris pole midagi muutunud, kõik on nagu 30 aastat tagasi. Loodame, et Türil on 30 aasta pärast keldripoodides odavamad hinnad, et noored kaunid emad (ja isad) jalutavad koos oma samuti kaunite emadega turvaliselt lapsevankritega kesklinnas või keset küla. Endiselt ei lukusta me oma uksi ja austame neid, kes olid klassi või linna parimad.

Tagasi üles