Juhtkiri: Majanduslangus pole tragöödia

Foto: Andrus Eesmaa

1949. aasta 25. märts on päev, mida peame mäletama meie ja peavad meeles pidama ka meie järgmised põlvkonnad, sest sel päeval pandi Eesti elanike suhtes toime julm kuritegu.

Oma kodumaalt aeti välja 20 000 inimest ehk rohkem kui pooled Järvamaa elanikest. Nii traagilist päeva pole igal rahval meenutadagi.
Mida aeg edasi, seda vähem meie rahva vastu kavandatud kuriteost mäletatakse.
Praegu on elus veel inimesi, kes sellel julmal ajal elasid ja ränga kuriteo käes kannatasid. Need inimesed on lahkelt nõus oma läbielamistest pajatama, kui vaid leiduks kuulajaid.  
Nõukogude ajal käisid pioneerid punaste ausammaste juures au andmas, kuid eile ei leidnud näiteks Paides ja Türil kahjuks kooliõpilased teed küüditatute mälestusmärgi juurde.
Klassiga mälestuskivi juurde minek tähendanuks ühe või kahe õppetunni ohverdamist, kuid Järva Teataja on seda meelt, et käik oleks hingehariduse mõttes end kuhjaga ära tasunud.
Eestis on üles kasvanud esimene põlvkond noori, kes peab vabadust ja iseseisvat riiki täiesti loomulikuks nähtuseks. Just neile tulebki selgitada, et omas riigis elada on suur õnn, mille eest on meie esivanemad verd valanud ja isegi elu ohverdanud.

Noorte isamaalisuse kasvatamises on igati kiiduväärt filmi «Tuulepealne maa» ekraanile jõudmine, kus populaarsed näitlejad aitavad mõista, millist elu on siin maal aastakümneid tagasi elatud.
Pärast peadpööritavat arengut tunneb Eesti riik koos ülejäänud maailmaga praegu raskeid tagasilööke. Investeeringud sulavad kiiremini kui tänavune lumi, kümned tuhanded inimesed kaotavad töö ja isegi kodu. Kui me ei saa lähema paari aasta jooksul sõita enam Egiptusse päikest võtma või osta senisest suuremat autot, siis see pole veel tragöödia. Tragöödia on sündmus, mis leidis aset Eestis eile 60 aastat tagasi.