Märtsipäevade valupisaraid peab lastele näitama

Näidendis «Valupisarais märtsipäevad» ei räägi valla partorg mitte küüditamisest, vaid «vastalise elemendi kaugele ära saatmisest ümberkasvamiseks». Partorgi kehastanud Herbert Last (vasakul) loodab, et etendus teeb noortele meie rahva ajaloo ühe olulise pöördepunkti elavaks.

FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Kuigi Koeru kultuurimajja olid küüditamise mälestuspäevale ja «Valupisarais märtsipäevade» esietendusele tulnud valdavalt vanemad inimesed, olid nii näidendi lavastajad kui ka vaatajad seda meelt, et noor põlvkond peab küüditamisest teadma.

Eile Koerus peetud 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuspäeval kandis huviteater ette Herbert Lasti kirjutatud näidendi «Valupisarais märtsipäevad». Neid aegu pole unustatud, näitasid pisarad pilgeni täis saalis istunud vaatajate põskedel.
Neljapildiline etendus näitas nii külanoorte elu, küüditatute nimekirjade koostamist vallamajas, Juhan Soobergi pere äraviimist 25. märtsi hommikul kui ka küüdirongi ootamist Tapa jaamas.


Laval nähtu teeb
ajalootunni elavaks
Kuigi näidendis ähvardas partorg Juhani naist Mariat, ega too oma elus enam Eestit näe, arvas Juhan, et uskuma peab, sest nii hirmus riik ei saa ju kaua kesta.
Oma usu kinnituseks hüüdis Juhan sulguvate loomavaguni uste vahelt: «Me tuleme tagasi, me tuleme tagasi!»
Usk sellesse, et saatus toob neid koju tagasi, on näidendi kandev idee. «Me peame austama neid vanema põlve mehi ja naisi, kes ei löönud kartma ega kaotanud usku sellesse, et iga inimsusevastane tegu saab oma karistuse,» ütles Herbert Last.


Näidend peaks Lasti hinnangul täitma veel üht väga olulist eesmärki. «Järeltulevad põlved peavad teadma meie ajalugu ja selle pöördepunkte ning selleteemalised näidendid ja filmid on kui elavad ajalootunnid,» lausus ta.
Noored teavad küüditamisest
liiga vähe
Et keegi vastaspoole tegelasi kehastada ei tahtnud, tuli Lastil endal valla partorgina lavale astuda. «Algul oli väga vastik tunne,» tunnistas ta.
Last ütles, teda aitas rolli sisse elada üks meenutus lapsepõlvest. «Üks mees tuli meie koju, ta oli valla partorg või valimisvolinik, ja pani revolvri lauale,» meenutas ta. «Lapsed aeti küll teise tuppa, aga läbi ukseprao kuulsin, et jutt käis viljanormist, mis meil oli täitmata.»


Just sellele mehele mõtlemine aitaski Lastil edastada tolleaegset ühe eestlase ebainimlikku suhtumist teiste eestlasse.
Märtsiküüditamist mäletab sel ajal kaheksa-aastane poisike olnud Herbert Last hästi. «Elasime Paide-Tapa maantee lähedal Kiris­saare külas ja veoautod voorisid terve öö, nägin nende vilkuvaid tulesid,» ütles ta.
Etenduse lõppedes kinnitasid vanemad inimesed, et laval nähtu oli tõetruu ja tõi mälestused valusalt meelde. Milvi Libliku (neiupõlvenimega Sõnajalg) meelest olid eriti ehtsad vene sõdurid. «Just sellised nad olid, just nii nad päriselt käitusidki,» ütles ta.
Milvi küüditati Vao külast 11aastase tüdrukuna koos ema, venna ja õega, nende isa oli juba varem vangi pandud.


Ka paidelane Sirje Grauberg ütles, et laval nähtu oli vägagi ehtne. «Mu ema on kõike seda meile rääkinud, alati, kui kokku saime, rääkisime, laulsime ja nutsime,» sõnas ta.
Grauberg mäletab viit esimest Siberis elatud eluaastat hästi, aga eriti kojusõitu. «Hakkasime Siberist tulema minu viiendal sünnipäeval, siis ma ei saanud aru, miks kõik nutavad – nii koju sõitvad eestlased kui maha jäänud kohalikud venelased,» meenutas ta.
Graubergi hinnangul on küüditamise aega vaja lavale ja ekraanile tuua. «Kõigi emad-isad ei ole sellest lastele rääkinud, aga meie lapsed ja lapselapsed peavad seda teadma, see on meie rahva ajalugu,» kinnitas ta.
Koeru keskkooli 18aastane õpilane Erik-Einar Heili meelest puudutatakse koolis küüditamise teemat liiga põgusalt. «Õpime küll Nõukogude Liidust ja selle lagunemisest, aga praegu võin öelda, et tean küüditamisest liiga vähe,» lausus ta.


Erik-Einar teab, et tema emapoolsed vanavanemad olid samuti küüditatute seas. «Nüüd, kus tahaksin neilt sellest rohkem kuulda, on nad kahjuks juba surnud,» sõnas ta.
Eile avasid koerulased Pärna puiestee ääres mälestuskivi ka neile, kelle ränkraske teekond Siberisse algas just sealt, Väinjärve vallamaja juurest.
Mälestuskivi on toodud viimase Väinjärve vallavanema Martin Ahe talumaadelt. Ka tema perel tuli Siberi-teekond ette võtta.

TEAVE
Näidend «Valupisarais märtsipäevad»
26. märtsil Koeru keskkoolis, 27. märtsil Koeru kultuurimajas, 28. märtsil Paides maakonna näitemängupäeval, 29. märtsil Järva-Jaani kultuurimajas.

TEAVE
25. märtsil 1949 algas Eestis teine suur küüditamisoperatsioon «Priboi» («Murdlaine»). Sel hommikul jõudis Pihkvast Eestisse 19 raudtee-ešeloni 1079 kaubavaguniga inimeste veoks ning 74 vagunit varustuse ja konvoi paigutamiseks.
Tollase ENSV julgeolekuministri Boris Kummi Moskvasse esitatud andmete põhjal saadeti märtsiküüditamise käigus Siberisse 20 702 inimest 7552 perest. Küüditamisoperatsiooniga tegeles neid veelgi rohkem – 23 024 inimest. 

Tagasi üles