Järvamaalane olen ja järvamaalaseks jään

«Tere! Mina olen Carolyn, Koerust. Ah et kust? Koerust – see on suurlinn keset Järvamaad, sa ei tea?» Just nii tutvustasin ennast sügisel ülikooli astudes kõigile. Olen suur Koeru patrioot ja veel suurem Järvamaa austaja, kuid seda lauset ma pole enam ammu kasutanud. Põhjus on kahjuks ilmselge: ma olen pettunud.

Carolyn Mets

Järvamaa noortekogu juhatuse liige

Kui maavanem paar aastat tagasi Järvamaa noortekoguga kohtus, ütles ta, et suure tõenäosusega on tulemas haldusreform. Ta selgitas natukene, mida see tähendab ja kuidas see muudab järvalaste elu.

Olin tol hetkel kaljukindel, et midagi sellist ei tule, järjekordne hull plaan, mida ellu ei viida – ma eksisin. Juba oligi käes järjekordne käik maavanema juurde ja pidin silmad maas tõdema, et viimane aeg on hakata mõtlema antud teemale.

Kahjuks polnud minul, koolinoorel, ettekujutust sellest, mis päriselt juhtuma hakkab või milliseid pöördeid see minu ellu tuua võib. Ootasime esimesi uudiseid, esimesi samme valdade soovidest ja kokkulepetest.

Tundus, et vallajuhid on justkui eksperdid, vaikselt hakkasid esimesed suulised kokkulepped tekkima ja minu hing rahunes. Mitte kauaks.

Üsna varsti tulid esimesed suured skandaalid ja vähe sellest – autoriteetsed vallajuhid ja volikogude liikmed kolisid oma märkustega üle sotsiaalmeediasse  postitusi kommenteerima ja üksteist laimama. See oli hetk, kus tõstsin käed üles ja mõtlesin: mulle aitab! Taaskord eksisin. Andsin alla hetkel, kui oleksin pidanud võitlema, ja nüüd olen hiljaks jäänud.

Parem hilja kui mitte kunagi, seepärast jagangi oma mõtteid, ehk annab see rohkematele koerulastele tõuke sel teemal kaasa rääkida. Liitumislepete juures unustavad meie armsad vallajuhid ära, et oleme perekond, ja kokkulepe, kuhu kolida, on justkui perekondlik otsus.

Kahjuks on pooled Koeru vallavolikogu liikmed siinse eluga seotud vaid südames, sest nad elavad mujal, seega unustavad ära, et need, kes siin iga päev elavad, on ühtne perekond. Meil on ühised käigud ja teerajad nii omas vallas kui ka üle maakonna.

Nüüd tuleb mängu lause, et vald teeb seda, mida rahvas otsustab. Ise me valisime endale juhid ja tehti ju ka rahvaküsitlus. Siin vaidlen mina vastu, sest vastata sai vaid jah või ei, kuid vaja oleks olnud palju enamat. See pole kellegi arvamuse küsimine.

Kahjuks on kogu teema läinud nii kaugele, et on oht, et Koeru lahkub Järvamaalt ja liitub hoopis Rakkega. Osa ütleb: voh kui hea, saame endale raudteeühenduse, mis ju tegelikult Koerule mitte kuidagi lähemale ei koli, ja vallamaja Koeru, kuid minu silmis on see perekonna lõhkumine.

Paljud kindlasti mõtlevad, mis see ikka muudab, ilmselt suurt midagi. Kahjuks need inimesed eksivad. Koeru on Järvamaa küljeluu, suur ja eesrindlik vald paljude saavutustega.

Järvamaa on tuntud puhta ja kauni looduse poolest, meil on ühine ajalugu ja mälestused. Järvamaa kultuurirahvas hoiab ühte: meil on  maakonna laulu- ja tantsupidude katkematu traditsioon, meie koolidel ja noortekeskustel on palju koostegemisi, meil on ühisasutused ja ühisüritused. Selles kõiges on kindlasti asendamatu koht Koerul.

Peale selle oleme seotud paljude maakonna töörühmade ja organisatsioonidega. Näiteks kui Koeru lahkuks Järvamaalt, ei saaks noored enam osaleda Eesti edukaima noorte osaluskogu, Järvamaa noortekogu töös, kaasa arvatud mina.

Kahjuks vaatavad kõik ainult oma aiaposti otsast ja ühtne perekond on sattunud kriisi äärele. Olgugi et olukord on ülimalt kehv ja tulemus ebaselge, luban käsi südamel, et olen järvamaalane ja selleks ka jään.

Mina ei kirjuta ühelegi lepingule alla ega oska ka öelda, mis on õige, kuid tõsiasi on see, et Koeru peab jääma Järvamaale. Kui ei suudeta siin kellegagi ühist keelt leida, võtan mina selle jultumuse ja kirjutan end ümber, sest mina ei kavatse lasta ennast oma esiisade maakonnast välja kirjutada!