Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Võrdsem stardipakk meie lastele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
14. veebruar 2017 00:00
Heljo Pikhof. | FOTO: Erakogu

Maakohtade bussipeatustesse kogunenud igavlevad noorukid on üsna tavapärane vaatepilt. Rääkimata nendest lastest, kes valdava osa oma vabast ajast veedavad arvutis või nutitelefonis.

Heljo Pikhof

riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Jah, noortel on vaja eakaaslastega suhelda ja ka arvutiga sinasõprust pidada, kuid seda kõike mõistlikul määral. Kui noore inimese ellu mahuvad vaid kool, kodu ja internet, siis kipub tekkima tühik, mida kiputakse täitma lollustega, pahatihti ka alkoholi ja narkootikumidega. Samuti jäävad nii arendamata laste võimed ja loomulikud anded.

Noorteseire andmeil pole 10 protsenti Eesti koolilastest viimase kolme aasta jooksul käinud üheski trennis ega huviringis, mis tähendab, et pea 30 000 last on huvitegevusest täiesti kõrvale jäänud.

Enamasti on selle põhjus vanemate kõhnavõitu rahakott. Olen maakonnavisiitidel kuulnud kurbi lugusid sellest, kuidas andekaid lapsi on kas muusikakoolist, tantsuringist või suusatrennist ära võetud, sest osalustasu maksmine käib üksikemale või suure pere vanematele üle jõu.

Vahel möödub lapsepõlv ilma toreda harrastuseta sõiduprobleemide pärast või siis seetõttu, et lapse kodukandis pole selleks võimalusi. Pahatihti toob kõrvalejäetus kaasa eakaaslastega võrreldes kitsama silmaringi ja kesisemad oskused ning kokkuvõttes ka kehvema hakkamasaamise iseseisvas elus.

Sõltuvalt omavalitsusest käib praegu korrapäraselt mõnes ringis või treeningus 30-60 protsenti lastest. Seda on ilmselgelt liialt vähe. Võimalus huvitegevuses osaleda peab olema laste põhiõigus, mitte luksuskaup.

Vajadusest suurendada otsustavalt nende laste arvu, kes huvitegevuses kaasa löövad, on Eesti poliitikas räägitud juba kümmekond aastat. Praegu võib öelda, et jää on lõplikult sulanud ja natuke rohkem kui poole aasta pärast, 2017. aasta septembris stardib noorte huvitegevuse toetussüsteem, mille kaudu jagatakse tänavu kuus miljonit eurot ja edaspidi iga aasta üle 14 miljoni euro.

Riik võtab erilise tähelepanu alla kolm valdkonda: kultuuri, spordi ning loodus- ja täppisteadused.

Riigikogus äsja esimese lugemise läbinud noorsootöö seaduse ja huvikooli seaduse muutmise seadus annab piltlikult öeldes taburetile kolmanda jala. Ühelt poolt areneb noor inimene kodus ja teisalt koolis õppides. Kolmas jalg on huviharidus, kus ta saab tegeleda oma loomulike kalduvustega, arendada oma isikupära ja loomingulisust. See, et riik huviharidusele tugevalt õla alla paneb, muudab huviringid eeskätt maalastele kättesaadavamaks, aga mõistagi jagub toetusraha ka linnadesse.

Kultuuriminister Indrek Saare vedamisel valminud eelnõu toetab vajaduspõhist lähenemist, jättes otsustusvabaduse suuresti omavalitsustele – panustada tuleb sinna, kus lahendus toob parima tulemuse, olgu selleks siis uue trenni või huviringi avamine või siis täiendava koolibussi käikupanek. Omavalitsustel tuleb siin teha tihedat koostööd nii, et esiplaanil oleksid laste huvid.

Pole kahtlustki, et kavandatav süsteem avab nii mõnelegi hinnetega kimpus olevale noorele tee paremasse tulevikku. Laste väärtustamise ja tunnustamise aluseid tuleb laiemale tõmmata, neile rohkem eneseusku- ja kindlust anda. Kui mõne poisi või tüdruku pea ei võta matemaatikaülesandeid nii hästi, siis laskem tal silma paista näiteks hüpetes ja jooksus. Mina väärtustan huvihariduse uue mudeli puhul iseäranis seda, et see loob meie lastele senisest võrdsemad võimalused, võrdsema stardipaku. Ta aitab tagada, et kõik lapsed kasvaksid üles inimväärsetes tingimustes, saaksid võimalikult hea hariduse koos võimalusega arendada oma andeid.

Eesti riik on nii jõukas, kui haritud ja terved on siinsed kodanikud. Riik saab jõudumööda mõjutada laste sündimist, kuid märksa enam saab ta toetada nende üleskasvamist.

Huvihariduse ja noorsootöö seadus astub ühte ritta nende vägagi mõjukate sammudega, mida riik viimastel aastatel on laste ja lastega perede hüvanguks teinud ja on lähiajal tegemas. Lastetoetuste märkimisväärse tõusuga on jõudsalt vähenemas nii suhtelises kui ka absoluutses vaesuses elavate laste arv.

Jaanuaris tegevust alustanud elatisabifond leevendab paljude üksikvanematega perede olukorda. Juba juulist hakkab riik maksma 300 euro suurust lapserikka pere toetust kolme kuni kuue lapsega peredele. Seitset või enamat last kasvatavaid peresid ootab siis täiendav 400eurone toetus.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL
Tagasi üles