Salasilm su selja taga ei maga

Urmas Glase Foto: Erakogu

Räägitakse, et lõputult võib vaadata voolavat vett, põlevat tuld ja töötavat inimest. Ent mitte ainult.

Urmas Glase

kolumnist

Meelsasti kasutame võimalust kiigata veebikaameraga kotkapessa, mägraurgu, tõsielusarjas Kalvi-Kalle ja Heleni tahatuppa või hiilida akna ette kehvasti tõmmatud kardinate vahelt naabri tegemisi. Vähem meeldib, et keegi hoiab tõenäoliselt silma peal ka meil endil.

Kaamera teeb põnevaid salvestisi

Pühapäeval näitasid riigitelevisioonis Anul külas olnud kotkaklubi mehed katkeid lindude pesa serva paigutatud kaamerate põnevatest salvestistest ja pajatasid juurde lugusid.

Kord kostnud kaitsealuse linnu pesa jälginud veebikaamerasse sae vingumist, mis aitas kiirelt reageerida ja tabada ebaseaduslikult metsa raiunud tegelased. Rahvusvahelises meedias laineid löönud kurioosne uudis tugevdas veelgi Eesti kui e-riigi mainet.

Igas maailma nurgas on võimalik virtuaalselt istuda mõne Eestis pesitseva sulelise pesa serval ja elada kaasa tema eraelu igale tahule. Enamasti keerab pesakaamera pilt toiduringilt naasvat ema nokad õieli ootavatest verisulis linnupoegadest nunnumeetri põhja.

Ilma veebikaamerata arvaksid linnuteadlased, et väetid pojad saavad otsa kogemata pesast alla kukkudes. Otsepilt tõestas, et must-toonekure emaslind tõukas pesakonna nõrgima ise üle parda, sest toitu on napilt ja väetile seda raisata ei tasu. Vahel pillutab poegi välja pesapuud tugevalt raputav tormituul.

Kotkaklubi mehed ütlesid, et sellistel puhkudel löövad linnuriigi tõsieluseriaali andunud jälgijad häirekella: «Tehke midagi!» Ent pesakaamera eesmärk pole sekkuda looduslikku valikusse.

Salasilma kaudu suleliste kodus on teadlased saanud rohkem teada nende varjatud elust ning oskavad paremini seletada ühe või teise liigi käitumist ja elukorraldust. Olen omaette imestanud, et veel pole pinnale kerkinud rühmitust, kes tõstaks kisa lindude privaatsuse jämeda rikkumise vastu.

Ka inimeste eluruumidesse pannakse piilukaameraid. «Prooviabielu» saate värsked staarid Kalvi-Kalle ja Helen on tõusnud televaatajate valvsa pilgu all nahistades kiiresti staari staatusse.

Intrigeeriv käitumine paistab põnevam

Hiljem ütlesid saates osalenud, et nendega olla püütud teha inimkatseid, pakutud alkoholi ja tõugatud intrigeerivamalt käituma, et saade paistaks põnevam kui tegelik elu.

Paraku on tõsielusaate kangelased kirjutanud alla lepingule, mis lubab neid panna kentsakasse rolli ning hullud katked teleprojektist jäävad internetiavarustesse ringlema ja saatma neid aastateks, et mitte öelda terveks eluks.

Muidu on inimestega lood teisiti kui metsaasukatega. Kui keegi paneb suvalise ligimese magamistuppa elaniku teadmata salakaamera ja näitab seda internetis kogu ilmale, on asi kriminaalne.

Politseinik ei tohi sündmuskohal ajakirjanikule öelda, mitu promilli oli veres purjus peaga avarii teinud prominendil, sest delikaatsete isikuandmetega ringi käimine on rangelt reguleeritud.

Wikileaksi avalikkusele jagatud riikide piinlikke saladusi oleme lehest lugenud aastaid. Siiani ei vaibu teated, kuidas Vene häkkerid sekkusid USA presidendivalimistesse. Värskeim uudis teatas, et sama rühmitus pääses paari aasta eest ligi Taani kaitseväelaste elektronpostile.

Isegi parimal viisil turvatud saladused langevad kõrvaliste nuhkijate saagiks, rääkimata tavakasutajatest, kelle oskused isiklikult tundlikku infot võõraste eest kaitsta pole väga suured.

Interneti otsiagendid on täiesti legaalselt rakendatud koguma ja töötlema jälgi, mida me arvutit või muid elektroonilisi kanaleid kasutades jätame. Võime unistada, et oleme nii väiksed inimesed küll, et suurest üleilmsest andmesalves märkamatuks jääda.

Küllap olete internetis märganud, et tundes otsingumootorite abil huvi mõne kindla toote vastu, hakkab siin-seal plinkima teemakohane reklaam.

Piisab, kui olen telefonis rääkinud mõne uue inimesega ja mõne aja pärast arvab Facebook, et võiksin teda tunda, ja sokutab sõbraks klikkima.

Eelmisel nädalal oli ajakirjanduses juttu, et rahvastikuregistris nuhitakse ebaseaduslikult inimeste andmetes. Vaatasin minagi eesti.ee portaalist enda kohta tehtud päringuid ja pean möönma, et üsna mitme kohta ei oska ma arvata uudishimu põhjust.

Tundmatu uudishimulik hingab kuklasse

Mõni mu pärisorjast vaarisa oli mõisniku metsas lonkides rohkem vaba, kui mina suvalises siinses linnas jalutades. Kindlasti on hulk kaamerasilmi minu liikumisi jäädvustanud ja taskutelefon reetnud lähima mobiilimasti kaudu liikumis­trajektoori.

Keegi saab selle põhjal analüüsida minu harjumusi, siduda teiste inimestega ning profileerida ja lahterdada mind pagan teab mis viisil ja eesmärgil.

Totaalselt salvestavas ja jälgivas maailmas pole enam kasu nutitelefoni ja kauplustes kliendikaardi kasutuse vältimisest või kiivalt sularahaga maksmisest. Tundmatu uudishimulik hingab igal sammul kuklasse niikuinii.

Abi pole ka metsakülla kolimisest. Pidevalt uuendatavatelt maa-ameti kaartidelt on näha, kuhu oled kaevanud hernepeenra või mitu riita puid talvega ladunud. Elektrifirma teab, mis kell sa ärkad ja kohvikannu sisse lülitad, sideettevõte, mis kanaleid ja saateid vaatad.

Salasilm meie selja taga ei maga, on poolärkvel ja ootab võimalust, millal saab meie kohta kogutud teavet konverteerida enda kasuks ja mõjutada meie käitumist. Selle taustal on suisa kentsakas kuulda mõnel pidupäeval kõrgest kõnepuldist, et elame vabamalt kui kunagi varem.