Vägivald armastab vabadust

Urmas Glase Foto: Erakogu

Paul-Eerik Rummo on kirjutanud kultusfilmist «Viimne reliikvia» tuntud sõnad:

Urmas Glase

kolumnist

«Vägivald armastab vabadust,

tahab ta võita ja vallutada.

Vägivald igatseb vabadust

enda naljale kallutada.

Vägivald armastab vabadust,

armastab vabadust.

Põgene, vaba laps!»

Vuhinal lendas esimese klassi poisi käest lendu lastud oda jäljendav latt kümmekond meetrit kaarega läbi õhu ja maandus aasta vanema koolikaaslase otsmikul, täpselt kahe silma vahel. Nagu filmis. Pihtasaanu potsatas istuli.

Oli 1977. aasta varakevad. Eelmisel päeval näidati Peetri koolis filmi «Egeri tähed,» mis jutustas ungarlaste paatosliku loo 16. sajandi lootusena tundunud võitlusest türklaste vastu, mis kulmineerus võiduka lahinguga Egeri linna all.

Kaks ja pool tundi kestnud tõetruude lahingustseenidega linateos avaldas koolirüblikutele sügavat muljet. Paaril bussipeatuses kojusõitu ootava viiendiku peas tekkis igavuse peletamiseks mõte mõni stseen filmist taaselustada. «Sina oled ungarlane. Seisa sinna, võta oda ja heida. Sina oled türklane ja seisa sinna,» kamandasid teismelised vanemate klasside poisid algklassi jõmpsikatest sundmobiliseeritud vägesid.

Ülejäänud bussi oodanud õpilased ergutasid kuulekalt oma rolli täitvaid väikemehi nagu gladiaatoreid ning vakatasid, kui latt «türklast» silmevahele tabas. Sentimeeter vasakule või paremale toonuks kaasa hoopis tõsisemad tagajärjed.

Koju jõudes rääkisin emale nimesid nimetamata äsjase loo ära. Paari tunni pärast helises uksekell. Trepil seisis paistes silmadega poiss ja tema ema. Ma olin jätnud ütlemata, et esimese klassi poiss, kelle käest latt lendu läks, olin mina.

Ohvri ema nõudis resoluutselt, et minu ema tema juuresolekul mu tagumiku rihmaga kuumaks kütaks. Minu ema keeldus avalikust hukkamisest. Ei saanud ma kere peale ka nelja silma alla jäädes. Lihtsalt rääkisime emaga köögi laua ääres pärast äsjaste külaliste lahkumist. Olen talle selle eest tänulik.

Kooli silmis jäin juhtunus süüdlaseks ikkagi ja käitumishinne kukutati veerandiks rahuldavaks. Duelli tegelikud algatajad ja lavastajad pidasid peenikest naeru. Kahe juhuslikult vastastikku sattunud poisi vahel polnud isiklikku tüli enne ega olnud ka pärast juhtumit.

Seega sain juba esimeses klassis aimu, kui lihtne on juhuse ajel sattuda kas ründjaks või ohvriks ilma, et ise sellest arugi saad, ning saada nuheldud ka teiste eest.

Tänan õnne, et sel ajal ei olnud sotsiaalmeediat, kuhu keegi asjasse puutuv või juhuslik kõrvalseisja oleks saanud esimest emotsiooni ühe näpuliigutusega tuhandetele nähtavaks teha ning algatada meelevaldse avaliku hukkamise ja meediakõmu.

Kohalik ajaleht kirjutas tollal ainult riigivõimule headest uudistest ning külanõukogu esimees ei teinud igasse ilmakaarde vägivalda taunivat avaldust. Ilmselt ei saanud ta sellest kunagi teadagi.

Mulle meenus ammune lugu jälle, kui aprilli lõpus lugesin Paides kakelnud koolilastest või seda infosegu, mis levis sotsiaalmeedias, meedias ja tähtsate inimeste sõnavõttudes. Hulk inimesi tõttas igaks juhuks hurjutama. Kiiresti muutuvat inforägust läbi murdes oli kaunis keeruline sotti saada, kus oli fakt, tõde, kus emotsioon või meelevaldne tõlgendus.

Olen nõus, et vägivald tuleb hukka mõista ja lähedaste kohus on omi kaitsta, kuid vähem oluline pole selgeks teha, kes, kas ja mida tegi. Väga lihtne on üle reageerida ja sellega uut kahju tekitada.

Teinekord on tüli ja kius tõsine, teinekord keevad lastel emotsioonid hetke ajel üle ilma nähtava põhjuse või vimmata või on põhjus mujal. Kuid kindlasti on ka neid, kes kiusavad teisi teadlikult.

Emadepäevaeelsel konverentsil «Räägivad mehed: miks vägivald armastab vabadust?» ütles kunagine kurjategija ja praegune kogemusnõustaja Immanuel Volkonski, et halvale teele kallutab inimest tähelepanuvajadus, tunnustusvajadus ja kuuluvustunne. «Iseenesest normaalsed asjad, mida taotleda, kuid probleemiks muutuvad need siis, kui rahuldada neid ebanormaalselt ja otsida rahuldust valedest kohtades,» ütles ta.

Volkonski märkis, et tähelepanu saab kõige lihtsamini reegleid rikkudes. Seega on tõenäoline, et sotsiaalmeediasse paisatud avalik hukkamõist ei hoia pahanduste teadlikku otsijat tagasi, valab hoopis õli tulle ja innustab, sest nii on võimalik kuulsaks ja popiks saada.

Seevastu see, kes on sattunud pahalase rolli juhuslikult või kellegi teise algatusel ja tunneb juhtunu pärast niigi piinlikkust, tambitakse sotsiaalmeedias näoli sügavale mutta. Nagu saaks kiusajaks arvatu kodanikualgatuslikus vastukiusamises olla rohkem õigustust.

Tean, et Tallinna korrakaitsjatele teevad peavalu noortekambad, kes avalikku korda rikkudes, vahel ka inimestele kallale minnes naudivad avalikku tähelepanu ja negatiivset kuulsust. Politseinikud tegelevad jõuliselt ninameeste ohjamisega, et päästa ja säästa kaasajooksikuid.

Võib-olla tundub mõne tähtsale inimesele oluline kõrgest kantslist näppu viibutada, kuid arvestagem, et patoloogilist paharetti võib see korrale kutsuda sama palju, kui bensiiniga tule kustutamine. Seevastu kogemata kähmlusse sattunu võib sotsiaalmeedias näägutajatelt saada korraliku hingetrauma kogu eluks.

Igat inimest saab muuta ja kallutada, kui leida üles õiged nupud ja anda talle tahe alustada muutmist iseendast. Tulemust annab, kui eksinu ära kuulata ja arutada, mitte tema ukse taha tõstmine ja risti löömine.

Vägivaldsete, aga ka kergesti mõjutatavate lastega tuleb tegeleda personaalselt ja süvitsi, et üldistava lahmimiseta selgitada välja hälbiva käitumise põhjused, ning seda teades otsida lahendusi ilma suurema kära ja loosungiteta. Inimlikult ja südamlikult.