/nginx/o/2009/03/31/156386t1hd58e.jpg)
Kahetasandiline omavalitsussüsteem on lahendus, kuidas säilitada inimeste kaasatus ja huvi kogukondlike ülesannete täitmise vastu ja pädevus Eesti kui terviku arendamisel.
Väikevallad jäägu ja maakogud tulgu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalvi Kõva
riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
Loodud pilt, et omavalitsuste arvu vähendamine lahendab kõik riigi probleemid, on laialt levinud. Seda loetakse nii söögi alla kui ka söögi peale.
Selge on, et taasiseseisvunud aastatel meid teeninud halduskorraldust tuleb muuta. Tõde peitub selles, et omavalitsustele pandud ülesanded ja ootused on aastate jooksul suurenenud. Ammu oleme jõudnud seisu, kus Eesti vajab kõikehõlmavat haldusreformi nagu hapnikku.
Kas aga sellist reformi, millega regionaalminister tuli peidust välja teisele katsele sunniviisilise haldusreformiga? Lauale tõi ta kava, mis on ilmselgelt toores nagu varasuvine õun ja kuum nagu tulelt võetud puder.
Oodati kuldkollast sügisõuna hõrgu vaniljekreemiga. Sellest tingituna on haldusreformi kavas veel hulk vastamata küsimusi.
Kas rahvaarvult suur omavalitsus on üks üheselt ka tugev omavalitsus? Kas suvepealinn Pärnu on tugevam ja haldussuutlikum kui suusavalla tiitlit taotlev Albu? Kes suures vallas esindab Metsasaare küla elanikke?
Need ja veel paljud teised küsimused tekkisid minul seda reformikava lugedes. Julgen võtta vastutuse ja pahameele, et olen tagurlik sellise reformi suhtes.
Sotsiaaldemokraadina olen kategooriliselt sellise valiku vastu, mis kaotab kogukondliku omavalitsemise. Küll möönan, et reformi on vaja, ja pakun välja ka kava.
Mitu omavalitsuse pädevuses olevat ülesannet on ammu ületanud valla ja linna piirid. Samas täidavad vallad ja linnad mitmesuguseid ülesandeid, mille korraldusega tuleks toime külakogukond ise.
Väike omavalitsus on vaieldamatult kõige parem esmatasandi omavalitsusliku ülesande kandja.
Keegi ei oska korraldada sotsiaalset tuge hätta sattunutele, koduhooldust, kohalike teede korrashoidu iseäranis talvel, alg- ja põhikooli korraldust ja koolitransporti, huviharidust ja rahvasporti paremini kui praegustes piirides kogukonda tundev omavalitsus.
On ilmselge, et rohujuure tasandil paiknev omavalitsus, kus kõik tunnevad kõiki, suudab olla oma inimestele lähedal ja täita kõige sisukamal moel eespool nimetatud ülesandeid.
Kuigi sellise esimese tasandi omavalitsuse võim oleks praegusest mõnevõrra väiksem, tagab otse valitav volikogu põhimõtte kogukondlikust omavalitsemisest.
Nende ülesannete täitmiseks, mida praeguse suurusega omavalitsused täita ei suuda, tuleb luua maakondlikud omavalitsused.
Loodud teisel tasandil oleks seda kompetentsust ja varu, millest unistab ka minister Kiisler oma reformikavas.
Samuti on need maakonna piiridel põhinevad teise tasandi omavalitsused pädevamad, et täita kohustusi, mis paljusid omavalitsusi raskesse olukorda panevad.
Maakondliku omavalitsuse ülesanne peab olema arendada maakonda kui tervikut, plaanida koolivõrku, putitada prügimajandust, korraldada gümnaasiumiharidust, arstiabi ja ühistransporti ning koondada planeerimiskompetentsi.
Nende ülesannete täitmiseks tuleb maakonnale tagada tulubaas, mille üks osa on taastada regionaalsete investeeringute programm.
Olen veendunud, et reformi nõnda ellu viies on hundid söönud ja lambad terved. Kahetasandiline omavalitsussüsteem on lahendus, kuidas säilitada inimeste kaasatus ja huvi kogukondlike ülesannete täitmise vastu ning pädevus ja raha Eesti kui terviku arendamisel.
Loodan siiralt, et sellest oleme kõik aru saanud, et haldusreformi eesmärk pole kokkuhoid. Kui tahame head riiki, siis hea riik pole odav riik. Kui unistame tugevast omavalitsusest, siis see pole odav omavalitsus.