Omavalitsused lasteaedade kallal

Palo sõnul ei tohi majandusraskused joosta mööda rahvuspiire Foto: TV3

Kui mõnes omavalitsuses on lasteaiakasvatajate palkadele või lasteaedade uuendusele eelistatud  juhtkonna palku tõsta, on see omavalitsuse valik, millele annavad hinnangu valijad.

Urve Palo
rahvastikuminister, Sotsiaaldemokraatlik erakond

Eesti on demokraatlik riik ja üks demokraatia aluspõhimõtteid on taotlus jõuda konsensuslikele otsustele seal, kus see on võimalik.
Tõsi ta on, et aasta algul vastu võetud riigieelarve menetlus ei jätnud selleks ülemäära palju võimalusi. Otsuseid tuli langetada kiiresti, arutelude aega  polnud pikalt. Vale on ettekujutus, nagu oleks kärpeotsuseid tehtud vaid valitsuskabineti suletud uste taga.

Viimasel ajal on palju poleemikat tekitanud «lasteaiaraha» küsimus. Tõepoolest, ükskõik, kas kirve- või krokodillimeetodil, ühtviisi valusalt lendasid laastud paljude muude projektide seas ka lasteaedade programmilt.
Mulle ei meeldi põhimõtteliselt, et lastehoiust ja perepoliitikast tehakse parteipoliitilise vägikaikaveo subjekt. Tallinna linna kohustuslikud «ärapanemisläkitused» lasteaedades on selle ilmne ja häbiväärne näide.
Taustu peab selgitama, sest vastasel juhul jäävadki lastevanemad poliitikute avalduste manipuleerida.

Lasteaiakohtade puudus
pidurdab iivet

Esmalt tuleb selgeks teha, millisest lasteaedade toetuste vähendamisest üldse on jutt?
Lastehoid on üldiselt kohaliku omavalitsuse vastutusalasse kuuluv küsimus. Selge on, et paljud Eesti omavalitsused ei tule selle ülesande täitmisega toime sel määral, et tagada lastevanematele kõikjal Eestis rahuldaval tasemel teenus. Pikad lasteaiajärjekorrad ning remontimata hooned ja mänguväljakud on paraku pigem reegel kui erand.

Probleem on terav. Vanemahüvitise toel on vanematel kindlus lapse poolteise esimese eluaasta suhtes, aga edasi mitte. Neid peresid on vähe, kus pere ülalpidamiseks jätkuks vaid isa või ema sissetulekust.
Valdavale osale Eesti peredele pole teist võimalust – mõlemad vanemad peavad töötama, et pere ära toita. Ja teiseks, nn köögi-kodu-kiriku-aeg on meie naistel lõplikult möödas ja enamikule on oluline eneseteostus. Me ei peaks kedagi seadma valiku ette, kas laps või enda areng.

Sellepärast tegidki sotsiaaldemokraadid valitsusse minnes ettepaneku algatada programm «Igale lapsele lasteaiakoht».
See programm on riigi lisaabi omavalitsustele, mis on üheselt mõeldud parandada üle Eesti just lastehoiuteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust.  Ehk lihtsamalt öeldes: et ehitataks ja uuendataks rohkem lasteaedu ning et lasteaiaõpetajate palk tõuseks.
Programm sai alguse 2008. aastal ja juba esimesel aastal toetati lasteaedu selle programmi kaudu 225 miljoni krooniga.

75 miljonit krooni eraldati viie lasteaia ehituseks ja remondiks, mis parandas rohkem kui üle 660 lapse arengu ja õpetuse tingimusi.
Veel 75 miljonit krooni eraldati programmi käigus omavalitsustele, et viia lasteaiaõpetajate palgad samale tasemele, nagu on noorempedagoogidel koolides.
Lisaks said kõik lasteaiarühmad õpikeskkonna arendamiseks 75 miljonit krooni. Niisiis ainuüksi palkade tõusuks ja lasteaedade õppekeskkonna parandamiseks 150 miljonit krooni.

Just selle raha äravõtust meedias ongi räägitud. Räägime siis asjad selgeks, miks just selline kärbe negatiivsesse lisaeelarvesse jõudis.
Enne eelarvekärpeid seisis 2009. aasta eelarves programmi «Igale lapsele lasteaiakoht» 150 miljonit krooni – kogu summa, mis oli mõeldud õpetajate palkade tõstmiseks ja lasteaedade keskkonna parandamiseks. Kärpepaketi kokkupanekul peeti oluliseks solidaarsust: kuulutades mõne valdkonna kärpimise suhtes «kuulikindlaks», oleksime lükanud otsustamist vaid edasi.
Valitsus toetab kohalike omavalitsuste tegevust kahel moel: omavalitsuste eelarvesse laekuva tulumaksuprotsendi ja programmide kaudu.

Kärpekava esialgne versioon seda joonist ka järgis: jõulisemalt kavatseti kärpida tulumaksuprotsenti, säilitades samas programmide eelarveid.
Sellele olid vastu kohalikud omavalitsused, kes Omavalitsusliitude Koostöökogu kaudu pakkusid valitsusele kompromissi: alandada vähem omavalitsustele eraldatavat tulumaksuprotsenti ja tõmmata selle asemel kokku programmide arvel.
Mõneti on see isegi loogiline. Keerulisel ajal tuleb vastutustundlikele kohalikele omavalitsustele kasuks, kui neil on võimalik oma eelarveid paindlikult ümber korraldada, suunata raha sinna, kus seda parasjagu kõige rohkem napib.

Olukord on kõikjal keeruline ja oli raske mitte vastu tulla omavalitsuste soovidele raha hädavajalikesse valdkondadesse suunata.
Olime sunnitud panema lasteaedade programmi nende soovil paremate aegade tarvis ootele, kuid see ei tähenda automaatselt, et linnad ja vallad ilma programmita lasteaedade arengut ei toeta ja peaksid kokku hoidma just nende arvel.
Küll toetab riik endiselt lasteaedade ehitamist ja uuendamist kohalike omavalitsuste investeeringutoetuste kava (KOIT) kaudu. Kuni aastani 2010 on selleks otstarbeks eraldatud ligi 400 miljonit krooni. Ja seda pole sugugi vähe.

Alusetu kriitika

Kahjuks ei osanud ma muidugi ette näha, kuidas täpselt reageerivad vastutulekule mõningad omavalitsuspoliitikud.
 Iga omavalitsuse otsustada on, kuidas nad riigi eraldatavat raha  kasutavad. Kui omavalitsus soovib, saab ta selle endiselt kasutada lasteaedade ehitamiseks, uuenduseks või siis õppetarvete ostuks.
Sestap ei maksa veeretada süüd lasteaedade ehitamata jätmise või pedagoogide palkade vähendamise eest valitsusele. Sellel valel on lühikesed jalad. Siin vaadaku iga omavalitsus süüdlaste otsimisel peeglisse.

Kui mõni omavalitsus on lasteaiakasvatajate palkadele või lasteaedade uuendusele eelistanud hoopis juhtkonna palku tõsta, siis on see omavalitsuse valik ja raskel ajal tehtud otsus, millele annavad hinnangu valijad.
Tallinna linnajuhtide palgatõus on siin ilmekaim näide, kuidas oma põu laste omast ikka lähem tundub ja selle asemel, et kriitiliselt peeglisse vaadata, süüdistatakse kõigis maailma pattudes hoopis valitsust.
Oleme ausad – see on siiski omavalitsuse otsus, kuidas ja millele ta raha eraldab, ning paljud väikese tulumaksubaasiga omavalitsused on ka praegusel raskel ajal lasteaedade ja sealsete töötajate tarvis raha leidnud ning pole seda vähendanud. Näiteks Valga, Rakvere, Paikuse.

Kõik on valikute küsimus. Praegu tundub, et kuni on omavalitsusi, kes silmagi pilgutamata eelistavad hädavajalike valdkondade rahastamisele oma eluolu parandada, ei saa riik pelgalt pealtvaatajaks jääda. Praegune kogemus, kus mõni omavalitsus lasteaedade kõri kinni pigistab ja krokodillimeetodil neist suure tüki haukab, peame mõtlemises korrektiive tegema.

Arvan, et riik peab tulevikus olema kindlameelsem ja ka paindumatum ning mitte järele andma programmide puhul, milles jätkusuutlikkuse tagamine on möödapääsmatu.Riik peab lasteaedade arengut suunama vastava programmi kaudu. Küllap on siis tulevikus ka vähem kisa ja rohkem villa.