Noortetöö vaatab tulevikku

Madis Lepajõe Foto: Erakogu

Kõige tähtsam on, et noortega räägitaks neile arusaadavas keeles, et nende soove ja vajadusi mõistetaks.

Madis Lepajõe
haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler

Keerulistel aegadel otsitakse uusi ideid edasiminekuks – nii on see ka töös noortega. Vahel  jõutakse uue otsingul ringiga äraunustatud vana juurde või vaadeldakse probleeme senisest sootuks uue nurga alt.
Kõige selle eeldus on, et osataks näha seni kasutamata või tähelepanuta jäänud võimalusi.

Noorte soovid peavad
olema esikohal

Siiani puudub Eesti ühiskonnas debatt noorte elu puudutavatel teemadel. Kuigi juba aastaid on räägitud üldhariduskooli õppekavade arendamisest, kutsehariduse väärtustamisest ja kõrghariduse rahvusvahelistumisest, tööturuvaldkonnas on arutletud noorte töötuse või karjääriteenuste üle, pole noorsootöö probleemid ühiskonnas laiemat kõlapinda leidnud.
Noored elaksid nagu omaette maailmas ja nende täiskasvanuks saamise teed toetab ühiskond vähe. Me ei taha, et noored oleksid oma riigis õnnetud ja rahulolematud või väljendaksid  oma tegusust vaid protestiaktsioonides või mõnel äärmuslikul viisil.

2006. aastal otsustas valitsus haridus- ja teadusministeeriumi ettepanekul luua riigis lõimitud noortepoliitika ja nägi ette sammud selle arendamiseks.
Lõimitud noortepoliitika alus on noorsootöö oma kõikide meetodite ja põhimõtetega, mis peavad oluliseks lähtumist kõigi 7–26aastaste noorte huvidest. Just sellise vanuserühma on määratlenud noorteks noorsootöö seadus.

On iseenesestmõistetav, et 10–15 aasta pärast kujundavad just need noored Eesti elu. Seetõttu on eriti oluline noori mõista, suhelda nendega, anda tagasisidet, pakkuda  võimalusi osaleda ühistegevustes.
Noorte enesearenguks peab olema loodud alus, ainult nii saab loota õnneliku ja endaga ühiskonnas hästi hakkama saava noore kujunemist.
Eesti kehvas demograafilises situatsioonis ei saa riik endale lubada, et noor ei tule elus toime või ei kujune tegusaks ühiskonnaliikmeks.

Vananeva rahvastikuga maal, nagu Eesti seda on, ei soovi me ka seda, et noored suunduksid massiliselt elama ja tööle teistesse riikidesse.
See tähendab, et riik peaks pakkuma õppimisvõimalusi, tervishoiuteenust ja looma tingimusi noorte vaba aja veetmiseks.
Ilmselt aitaks tööd koordineerida tihedama võrgustiku loomine kõikide nende elualade vahel, mis noortesse puutuvad. Siin on määrav roll omavalitsustel, sest valdav osa tööst noortega tehakse nende kodukohas.
Noorsootöös ei saa täiskasvanud ette kirjutada, kuidas ja milliste vahenditega peaks tööd tegema. Noorte soovid ja taotlused peavad olema esikohal.

Noortekeskused saavad korda

Siit jooksebki habras piir riigi eesmärkide ja tema noore kodaniku tulevikukujutluste ja tahtmiste vahel. Sidususe kaotamist nende kahe vahel ei saa lubada. See tähendab uute ja paindlike tööviiside leidmist, oludega harmoneeruvate ühenduste loomist.
Meil on näiteks noortelaagrid, töömalevad, noortekeskused, info- ja nõustamisteenused, huvikoolid (muusika- kunsti-, tehnika- ja spordikoolid), noorteühingute tegevus või huvitegevus koolides, kultuurimajades ja mujal – kõigil neil on kogemusi ja palju ekspertteadmisi noorte kohta.

Küllap on võimalusi veel, aga kõige tähtsam on, et noortega räägitaks neile arusadavas keeles, et nende soove ja vajadusi mõistetaks.
Haridusuuringute tulemused näitavad, et tihti mängivad noorte elus suurt osa just need teadmised ja oskused, mis on saadud mitteformaalse hariduse kaudu.
Noored teevad vabatahtlikku tööd, korraldavad või juhivad projekte, organisatsioone ja seltse (noorteühingud, õpilasomavalitsused, noorteparlamendid), osalevad noorsootöö asutuste huvitegevustes, sh planeerija või korraldajana, ja saavad selle kaudu tööturule sisenemiseks kogemuse ja sotsiaalseid oskusi. Riik peab noorte sedalaadi kogemusi väga oluliseks.

Noorsootöö tähtsust näitab ka, et riik on suunanud valdkonda oluliselt rohkem raha. Euroopa Liidu fondide kaasabil toetatakse lähiaastatel noorsootöö kvaliteedi arendamise programmi kaudu noorsootöötajate koolitamist ning valdkonna kvaliteedi- ja seiresüsteemide väljatöötamist 81 miljoni krooni ulatuses; noortekeskuste, huvikoolide ning noorte teavitamis- ja nõustamiskeskuste ehitamist ja uuendamist  316 miljoni krooniga. See võimaldab ehitada ja korrastada 45 keskust üle Eesti.

Viimasel ajal üha suurema tähelepanu osaliseks saanud karjääriteenused, noorte karjäärinõustamine saab kokku 35 miljonit krooni. Tänavu suureneb neid teenuseid osutavate keskuste toetuse maht eelmiste aastatega võrreldes kolm korda.
Vaatamata pingelisele eelarveolukorrale, säilivad ka kõik senised toetusmehhanismid muudes noorsootöö valdkondades, tagades sellega viimase kümne aasta töö jätkumise.

Tahan tunnustada neid omavalitsusi, kes on pidanud noorsootööd tähtsaks, mõistnud selle olulisust nii noortele kui ka kodukohale.
On hea, kui noored oma kodukohta jäävad või pärast õpinguid koju tagasi pöörduvad. Praeguse väheneva eelarve tingimustes ei peaks vastutustundlikud omavalitsused noorte arvel kokku hoidma ega noorsootöö eelarvet vähendama, pigem vastupidi, sest töö noortega on tulevikku vaatav.
Meie kõikide huvides on tegusa, aktiivse ja vastutustundliku uue põlvkonna kasvamine Eestis.