President kutsus suurpered vastuvõtule

Heleri (vasakult), perenaine Ene, peremees Ivar, Alice ja Liis vaatavad, kas Marili kleit on presidendi vastuvõtuks valmis. Oma arvamust ei saa avaldada ainult tüdrukute vend Priit, kes kodust kaugel koolis on. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Täna on Tallinnas lasterikastele peredele emadepäeva kontsert ja presidendi vastuvõtt, kuhu Järvamaalt on kutsutud kaks peret: Haavad ootavad pealinnareisi põnevusega, Orlovskid peavad sellest loobuma.

Karinul elava suurpere koduõuel tervitab esimesena suur vihaselt haukuv koer. Peremees Ivar Haava juhatab mööda veel kahest rotveilerist ja seitsmest kutsikast.
Kui oleme pere 11 liikmega tutvust teinud, selgub, et majas ootab veel pereema Ene ning tütred Liis (18), Heleri (17), Marili (9) ja Alice (7). 17aastane poeg Priit on kodust ära.

Presidendi kutse üllatas

Alles hiljuti võtsid kõik 7 suure rõõmuga vastu kutse presidendi vastuvõtule. «Abikaasa tuli postiga ja ütles, et mulle on presidendilt kiri,» meenutab Ene. «Ma ütlesin, et ärgu ajagu lolli juttu. Ei saanud aru enne, kui hakkasin tõsiselt vaatama, ja tuli välja, et nii ongi. Loomulikult on see üllatav!»
Pereema Ene jääb tagasihoidlikuks ja leiab, et teiste suurperede kõrval on tema viis last  köömes, mistõttu oli kutset saada eriti üllatuslik.

Kusjuures 18aastane Liis on Ene ainuke bioloogiline laps. Et kahe vanema lapse sünnipäevade vahel on seitse kuud, tuleb tal tihti selgitada, et see pole mingi meditsiiniline ime, vaid kaalutletud otsus lapsendada tütrele kaaslaseks väikevend. «Et ma pärast tüdrukut ei saanud lapsi,  oli selge, et ühe lapsega ma jääda ei taha, nii tuli perre ka poeg,» selgitab ta.
Mõni aeg tagasi hakkasid Ene ja Ivar arutlema veel ühe lapse lapsendamise üle. Ene ütlust mööda leidsid nad ilusa lastekodu, kus oli kolm õde, keda kuidagi lahutada ei tahetud. «Tulime koju, arutasime neljakesi läbi ja leidsime, et hea, kui need lapsed saaksid eluteed jätkata ühes peres,» lausub Ene.

Pere tunneb puudust bussist

Paberite järgi on Heleri, Marili ja Alice möödunud aasta novembrist Haava pere ametlikud liikmed, enne seda olid Haavad neile tugipere. «Sinnamaani olin tädi, kasvataja, õpetaja, kuni nad kooli läksid. Siis läks keeruliseks ja leiti, et võib öelda ka «emme» või «ema»,» selgitab  Ene lahkelt laste poole vaadates.
Ene lisab, et enne ütlesid lapsed «emme» vaikselt, sest polnud harjunud ütlema. «Nagu tahaks, aga ei julge. Kui tuleb, siis ikka südamest, kedagi selleks ei sunni,» sõnab ta.

Ene tunnistab, et nüüd on küll pere koos, aga iial ei või teada, mis tulevik toob. Praegu on maja isegi küllalt kärarikas, nagu perepea Ivar ütleb.
Kui pereema tahab hetkeks rahu, ütleb ta lastele, et on veerandtunnikest oma toas ja kõik   peavad seniks endale tegevust leidma. «Mul pole halvad lapsed, ei saa mitte midagi ette heita,» ütleb Ene naerdes. «Eks omavahelist jagamist tule ikka ette, lastel peaks midagi viga olema, kui nad seda ei teeks.»

Kui kahest lapsest sai peaaegu üleöö viis, oli see harjumatu ka Enele. Raske oli keskenduda viiele lapsele, kes korraga midagi soovisid ja öelda tahtsid.
Lisaks tuleb Enel käia hoolt kandmas  vanemate majapidamise eest. Sõidukit neil pole, kuid mõnikord on vaja käia arsti juures või poest söögikraami tuua.
Põhikohaga tööks Enel aega ei jagugi. Pere peab üleval Ivar, kes töötab Järva-Jaanis aiamaju ja grillkodasid tootvas Arctic Finland House’is.

Ene kinnitab, et nad saavad hakkama küll, on ka kehvemad ajad üle elanud. «Kui  eksabikaasast lahku läksin, ütles Saue sotsiaaltöötaja, et saan lapse tagasi anda,» meenutas ta. «Aga laps pole riidekapp, keda tõstad siia ja sinna. Ma saan hakkama küll!»
Palju raskemaks võib minna sügisel, kui kõik lapsed kooli lähevad. Kõigil on tarvis  töövihikuid, vihikuid, uusi rõivaid, töövahendeid...

Lapsed tahaksid ka jalgrattaid, ka igapäevatoit seitsmele pereliikmele ja mitmele koerale nõuab suuri kulutusi.
Kui kõige sellega tulevad Haavad toime, siis suur puudus on korralikust bussist, kuhu  «klann» sisse mahuks. «Nüüd ei tohi last enam autos süles ka hoida, see hakkab väga-väga väljasõite piirama,» lausub Ene.
Vanematel tulebki pead kokku panna ja mõelda, kuidas sõita presidenti kaema ja emadepäeva kontserti kuulama, kui kõik see rahvas ühte autosse ära ei mahu. «Lapsed on põnevil, rõivad on ka juba valmis, väiksem ootab veel kleiti,» lausub Ene.

Majandusseis sunnib kutsest loobuma
Perekond Orlovski elab keset Peetri alevikku väikses puumajas, mille kallal käivad pikemat aega remonditööd.
Pereema Eve tervitab meid uksel sõbralikult naeratades. Ainult väike pruun taksikoer ei rõõmusta külalisi nähes, uriseb ja haugub kurjakuulutavalt.
Lisaks seitsmeliikmelisele inimperele ja koerale on kodus karvane kiisu, kellel on neli karvakera kõhu all nurru löömas. «Mulle on öeldud ka, et ega kass tohi pereemale alla jääda,» ütleb Eve naljatades.

Seekord on kassipesakond väiksem ja kiisuema vandus oma nelja karvakeraga perenaise viiele lapsele alla.
Peale ema Eve, isa Arvo ja kuue pudulojuse kasvavad peres Ele (17), Arlo (15), Ege (8), Arli (5) ja Arvo (3).
Eve tuli üheksa aasta eest ringiga kodumaakonda tagasi vanaema majja elama. Praegu on ta kohalikus suurfarmis asendaja ja abikaasa Arvo elektrik.
Kahekesi koos tuleb hakkama saada väikse maakooli klassi jagu lastega. «Polnud unistus saada nii palju lapsi, aga kõik, mis on antud, tuleb vastu võtta,» selgitab Eve malbelt. «Kui antakse juurde, tuleb veel vastu võtta.»
Kuigi pere on suur,  ei värise väikse maja klaasid  kisast-kärast just tihti. Pigem tegutseb igaüks omaette, ka kolmeaastane pesamuna Arvo.

Vanim laps Ele käib Järva-Jaanis segakooris laulmas, vanim poeg Arlo tinistab vabal ajal kitarri. Kaheksa-aastasel Egel on suur unistus - tema tahab saada koristajaks. «Ega ta kodus eriti korista, aga  kui väga vaja, aitab ja oskab küll,» ütleb pereema Eve.
Väiksemad lapsed käivad emal töölgi kaasas, kuigi nad lehmi pelgavad.
Tööd peavad perepead eriti praegusel ajal raskelt rabama, sest maja vajab ehitamist, kuid pangad laenu kahe käega andma ei kipu. «Eelkõige tuleb iseendale loota, suur soov on kodu korda seada,» ütleb Eve.
Et iga sent on arvel, ei põhjustanud  hõiskehüüdeid ka  presidendi kutse tulla suurperedele mõeldud emadepäeva kontserdile. «Hea tunne oli küll, aga see on lisaväljaminek, et sinna sõita,» selgitab Eve. «Meil pole nii suurt autotki, et terve pere ära mahuks.»

Suurimas autos on kuus kohta, siis peaks keegi maha jääma, aga sellega  pole vanemad nõus. «Mõnes mõttes kahju ka, varsti on Ele juba 18,» mõtiskleb Eve. «Ma ise Tallinna ei trügi, ei meeldi seal. Kui mööda Tallinna-Tartu maanteed sõidan, mõtlen, et peaasi on elavana koju jõuda.»
Parema meelega veedavad Orlovskid selle päeva koos ja tunnevad rõõmu üksteisele toeks olles. «Kohutavalt igav oleks ühe lapsega elada, mina olin ka üksik laps,» tunnistab  Eve. «Aga lapsed on kõige turvalisem pensionikindlustus!»