Ema rõõmustamiseks piisab poja terasest pilgust

Ega ema ja poeg päevi vaid toas veeda: ilusate kevadilmade saabudes on Joseph koos ema Heliga õues, külla tuleb ka vanaema Malle. Pere kassid miilustavad nende ümber, üks sätib end Josephi sülle magamagi. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Albu vallas elav üksikema Heli Madison silitab poeg Josephi pead ja ütleb, et elule alla vanduda  saa, kuigi see on ebaõiglaselt võtnud talt ühe poja ja määranud teise elupäevade lõpuni  voodisse.

Josephile (16) meeldivad külalised. Kohe, kui nad uksest sisse astuvad, hakkab ta rõõmsalt  toolis kilkama ja tema silmad jälgivad uudishimulikult igat võõraste sammu.
Tugev tervituskäsi jääb seekord andmata, sest Josephil puudub selleks jaks. Seda pole juba 14 aastat ehk sellest ajast, kui ta kahe ja poole aastasena kukkus loomade jootmisvanni.

Poisi avastas seal vanaema Mall, kes hakkas kõvasti abi karjuma ja tormas telefoni otsima. Pereliikmed üritasid last elustada. Kiirabi saabumiseni läks kaua aega. Õigemini läks aega juba telefonini jõuda, sest vanaema oma ei töötanud ja tuli minna kauplusse.

Josephist oleks võinud
saada pillimees

Paides oli Joseph kaks tundi operatsioonisaalis, elulootust ei antud. Sealt läks sõit Tallinna, kus ta oli nädal aega koomas.
Kui Joseph lõpuks silmad lahti tegi, tuli talle kogu aeg anda rahusteid, sest ta ainult karjus. Lapsel oli kõrge palavik, krambid, tekkis kopsupõletik ja tal oli ulatuslik ajukahjustus. «Enne seda oli täiesti terve, liigagi terve, tohutult elav laps,» sõnab ema Heli.
Tollal elas Heli ühe päeva korraga ega mõelnud, milliseks see sündmus elu muudab. «Mida seal mõelda oligi, last oli vaja kogu aeg aidata,» ütleb ta.

Haiglaõdede kõrvalt õppis Heli kopse puhastama, süstima, söötma ja muudki. «Süsti oli vaja teha. Millal ma lähen ja kutsun kilomeetrite tagant arsti, selle aja peale on laps juba surnud, kui mõni arst siia kohale jõuab,» selgitab ta.
Sellest ajast ongi Joseph pere pideva valve all, sest üksinda ta toime ei tule: püsti ei seisa, istuda on raske, käes midagi hoida ei jõua, rääkida ei saa.
Pärin Helilt, kas Joseph võib ehk mõnest sõnast aru saada. «No ei tea (vaatab lapsele otsa), meie oleme need, kes ei saa temast aru,» ütleb ta.

Joseph vaatab talle silma sisse ja naeratab. Kui Joseph on pikemat aega kärus istunud ja ema ta lõpuks voodisse tõstab, hakkab ta kohe heameelest kilkama  ja midagi vadistama. «Ega me aru saa, mida ta omas keeles jutustab,» sõnab Heli.
Ümbritsevat elu ja meeleolusid Joseph tajub. Kui Heli juhtub kassiga riidlema, on tal kohe nutt lahti. Samuti teevad Josephi nukraks melanhoolsemad laulud. Üks neist on «Valged roosid», mida vanaema Mallele meeldib kuulata.

Heli meelest on Joseph nende aastate jooksul ka arenenud. «Üksvahe vahtis ta ainult mingit iks punkti, ei reageerinud meie käikudele, kuid nüüd on ta nii terane,» selgitab ta. «Jälgib kõike, silmad käivad. Kui vanaonu külas käis,  vaatas Joss kohe kilekoti peale, kus olid banaanid.»
Joseph on olnud Albu põhikooli õpilaste nimekirjas. Ta oli koduõppel ja sai lõpuks pidulikult koos eakaaslastega aktusel tunnistuse, millel on kirjas, et kooli on ta lõpetanud toimetulekuõppekava järgi.

Kuigi Joseph ei hoia käes pliiatsit, ei korda sõnu järele ega jäta asju meelde, on Eestis seadus, et kõik vastavas eas lapsed peavad olema mõne kooli nimekirjas.
Ainus võimalus Josephil õppida oli vaadata videoid ja filme. Ka need tuleb talle käima panna, sest ise ta teleripuldi nuppe ei vajuta.
Lisaks külalistele armastabki Joseph üle kõige filme ja telesaateid. Lemmikud on «Kodu keset linna», «Tähed muusikas» ja «Õnne 13». «Kui Kristjan («Õnne 13» tegelane – toim) tuleb kusagilt, siis on selline pidu,» ütleb Heli.

Muusika meeldib Josephile ka, eriti elavaks teeb teda tümps, lemmikansambel on Terminaator (hiljem selgitab külla tulnud vanaema Mall, et kui elu oleks teisiti läinud, oleks Josephist kindlasti pillimees tulnud, sest tema esivanematel on see töö käpas.)

Ema tassib süles last bussi

Ega ema ja poeg päevi vaid toas veeda. Nagu kevadel ikka, on palju tööd aias teha. Kui ema õues tegutseb, on Joseph talle nii-öelda moraalseks toeks ja sisustab aega möödasõitvate autode vaatamisega.
Jalamaid tulevad Josephile seltsiks kassid (neid on vähemalt viis), kes hüppavad kohe jalgadele ja keeravad end seal magama. Ega ilmaasjata öelda, et kass tuleb magama haige koha peale.

Suvel ja kevadel kibelevad Heli ja Joseph rändama. Tuleb käia Tartus hambaarsti juures, Paides poes, Haapsalus ja Tallinnas arsti juures ja ravil.
Käidud on ka Paide Vallimäel kontserdil ja mõni aasta tagasi Albus saate «Laulge kaasa» salvestusel. Heli meelest meeldib Josephile rahva seas viibida.
Rändavad ema ja poeg kahekesi ja liinibussiga, sest autot peres pole. Nüüd tuleb peagi käia kolm nädalat järjest Paide tervisekeskuses soolakambris. See tähendab viis korda nädalas Paide ja Kaalepi vahet sõita.
Heli sõnab, et kellaajaliselt neile bussid sobivad, kuid mure on pealeminekuga. Nimelt on bussid väga kõrged ja naisterahval on raske üle 30kilogrammist last trepist üles tassida. «Algul võtan poisi rinnale ja siis pean viskama ta poolpüstisesse asendisse, et temaga vahekäigust läbi mahtuda, ja tassin ta tagaotsa,» selgitab Heli.

Joseph tuleb panna pikali, sest ta ei istu. Seetõttu, et ta jalad ei anna põlvist painduma. Just sel põhjusel ei saa Joseph sõita väiksemat sorti sõiduautoga.
Saate «Tantsud tähtedega» kogutud annetuste eest ostetud 30 000-kroonine käru tuleb bussi pakiruumi toppida, mis vahel mahub sinna ja vahel mitte.
On ilmselge, et Joseph ei saa minna kuhugi üksinda, vaid ikka saatja ehk emaga, kes peab oma bussipileti eest maksma.
Heli ütleb, et oli aeg, kui ta seda ei pidanud tegema, kuid nüüd saavad tema ütlust mööda vaid pimedate saatjad tasuta sõita.

Üks ots Paidesse maksab 26 krooni, mis tähendab, et soolakambris käigud on perele üsna kulukad.
Heli ja Joseph oleksid nõus Paides ööbima, kui tervisekeskuses oleks vähemalt tuba, kus saaks hommikuni ära olla. Suurt luksust poleks Helile vajagi. 
Kuigi majas rikkust pole, tuleb pere rahaga toime. Sellele aitab kaasa seegi, et Heli on kolm aastat teinud kohalikus puiduettevõttes öövalveid. Viimati töötas ta enne Josephi sündi kolhoosis katlakütjana.
Kui ema on tööl, tegeleb Josephiga vanaema Mall, kes on asendanud Helit ka siis, kui too on käinud Paides Järvamaa kutsehariduskeskuses tasuta restaureerimiskoolitusel ja Säästva Renoveerimise Infokeskuses krohvimist õppimas.

Ühtegi täisjõus meest majas iga päev abiks ei ole. «Milleks teda veel siia vaja, saame ise hakkama!» ütleb Heli kindlalt.
Heli selgitab, kuidas ta on maja remontinud ja vahetanud pistikuid, eelmisel aastal ostis murutrimmeri. Elektrijuhtmed on veel vedamata, kuid seegi töö tuleb varsti käsile võtta.
Koolituse teadmistega on Heli kaks tooligi ennistanud. «Kui inimene tahab, saab ta kõigega hakkama,» kinnitab ta.

Helile on mõista antud, et ehk oleks lihtsam, kui ta paneks Josephi asutusse, kus tema eest hoolitseksid asjatundjad.
Heli on sellele mõttele vastu, sest on kindel, et kodus olemine ja pidev ema hool annavad lapsele turvalisema ja parema elu.
Lähedastele on Heli andnud korralduse, et kui temaga peaks midagi juhtuma, tuleb Josephile palgata hooldaja ja anda sellele inimesele majas elukoht.
Heli ütleb, et tema puhkust ei vaja, üks päev linnas mööda poode kõndimist ongi talle piisav vaheldus.
Poja elu võttis kohalik joodik
Mõnikord näeb Heli ja Josephit Kaalepi vahel jalutamas, mõnikord viib neid tee vanaema Malle juurde Järva-Madisele.

Seal lähevad nad koos surnuaiale, kus puhkab Josephi kõige vanem vend Janek, kes oli siit ilmast lahkudes vaid 18aastane. «Kümme aastat tagasi tapeti Kaalepi poe trepil. Kohalik joodik. Oli end vist deliiriumi joonud,» selgitab  Heli katkendlikul häälel. Pärast poja tapmisest teadasaamist võttis ta nädalaga seitse kilogrammi alla.
Janek läks poodi helistama, sest kodus telefoni polnud, aga hädasti oli tarvis Jawale ajalehe kaudu värvi osta.
Tagasi ta enam ei tulnud. Pärast kuulis Heli, et too mees olnud hommikust saadik poe trepil joonud ja maganud ning ähvardanud kõik Kaalepi nolgid maha tappa. Ette jäi Heli poeg.

Janeki pilt seisab praegu kapil kahe küünla vahel.
Josephil on veel üks vanem õde ja vend. 32aastasel Hedil on oma pere ja kaks väikest last, kellega ta on praegu kodus. Muidu on ta õppinud kokaks ja töötanud selles ametis.
18aastane vend Jaak õpib Noarootsi gümnaasiumis, kuid tänavu oli Soomes vahetusõpilane ja nüüd on öelnud emale, et tal on suus rootsi, soome ja inglise keel ning tahab suveks Soome tööle jääda.

Eelmisel suvel läbis Jaak  edukalt (Heli väitel peaaegu kiitusega) kelnerite ja baarmenide koolituse ning see tunnistus avaldas välismaal tööandjatele muljet.
Heli lausub, et Jaak on väiksest peale olnud asjalik poiss, kes tahab elus hakkama saada, on  otsinud endale suviti muruniitmistööd. «Kogus raha ega kulutanud seda limonaadi peale,» sõnab ta.
Heli meelest on neiks tegudeks sundinud Jaaku seegi, et kodus pole rahaga priisata olnud. Samuti on Heli alati rõhutanud õppimise vajalikkust, seejuures lasknud lastel õppetükke teha iseseisvalt, mitte nendega poole ööni laua taga ülesandeid lahendanud. «Ma olen öelnud, et õpid iseendale, kui praegu saad viie, siis elus on su palk ka viievääriline,» ütleb Heli.

Kui lihtne elu igaühele elada antakse, ei sõltu vaid koolihinnetest. Heli oma elu üle ei kurda. «Kunagi ei tea, kellel tuleb elu raskem, kel  kergem,» ütleb ta.

KOMMENTAAR

Claire
Miljukova
Albu vallavalitsuse sotsiaal- ja haridusnõunik
Heli on väga tubli, et ta sellise lapsega nagu Joseph tegeleb, sest temaga pole üldse lihtne toime tulla.
Ta käib temaga kõik arstid läbi ja viib teda kõikvõimalikesse kohtadesse. Püüab teda ühiskonnas hoida ja toob lapse kodust välja. Näiteks kooli lõpetamisel käisid. Kui Valgehobusemäel oli lastele laager, viis ta Josephi sinna. Mina imetlen teda!
Kui Heli küsib vallalt abi, siis aitame teda nii palju, kui saame. Ega ta tegelikult palju abi vaja. Eelmine aasta ühe korra oleme teda Paidesse arsti juurde viinud. Me võimaldaksime talle ka transporti, aga ta on mõne tuttava abi kasutanud. Kui ta Haapsalus on käinud, oleme kompenseerinud transpordikulu.
Sotsiaalministeerium võiks täitsa mõelda selle peale, et kui pimedale inimesele on saatja ette nähtud tasuta, võiks see nii olla ka ratas- või lamamistoolis oleva inimese puhul.
Jaaku (Heli poeg – toim) tean sellest ajast, kui olin koolis huvijuht. Jaak teab, mida ta tahab elult saada, pole allaandja tüüp. Käis suusatrennis ja ostis ise suusad. Kui treener ära läks, harjutas ise edasi. Selles mõttes on Heli superema, et võimaldas lapsel trennis käia. Lastele on ta andnud kõik, mis võimalik ja neile vajalik.


Jaak
Madison
Heli poeg, vahetusõpilasena Soomes

Ema on olnud super. Kõike on õpetanud, mis vähegi vaja on olnud. Ta on mind kindlasti toetanud. Ta on öelnud oma arvamuse, kui talle midagi ei meeldi, aga samas ta ei ole kunagi midagi otseselt keelanud.
Ema elu on raske olnud, kuid ta on tugev isiksus. Ma loodan, et ka mina olen emale toeks olnud, näiteks kodustes töödes. Kodus olles püüan teda aidata nii palju kui võimalik.
See aasta on emadepäev veidi kurvem, sest mind pole kahjuks kodus, kuid muidu on igal aastal olnud lilled ja tort ning pere on koos.