Metsamees ohjab merel jonnakat Vesipappi

Järvalane Aare Kink purjetamas. Foto: Andrus Eesmaa

Matsalu lahe kaldal elavad Kiideva küla inimesed on juba paar aastat huviga jälginud, kuidas järvalane Aare Kink omaehitatud Vesipapi-nimelise paadiga julgelt lainetel seilab.

Türi vallas Rassi külas ehitatud Vesipapp tuli Kiideva rahva ellu kärtsu ja mürtsuga. Kaks aastat tagasi peetud vägevat ristimis- ja vettelaskmispidu mäletavad külavanem Madis Sariku teada inimesed praegugi.
Ei ole enne ega pärast sellist möllu nähtud. Pill hüüdis, rohukõrreseelikus merejumal Neptun  marssis ringi, oli palju rahvast ja voolas õlut (Aare mäletamist mööda oli seda sada liitrit).

Madis lausub, et nüüd on inimesed harjunud sadamas seisva Vesipapiga, mis on küla ainus purjepaat.
Ka suvel külas askeldav Aare on kõigile teada. Kui mitte nime, siis vähemalt paadi järgi. «Koloriitne kuju!» ütleb ta ja lisab, et vaheldust on Aare kindlasti nende ellu toonud.

Madis ütleb, et paati ehitanud meest on vana kaluriküla elanikud ennegi näinud, imetlevalt vaatavad nad hoopis tema järjekindlust, julgust ja visadust tegeleda purjetamisega.

Kiideva küla sadamat soovitas Aarele koolikaaslane, kes elab Läänemaal. See on mõnekümne majaga külake, mille sadamas on kümmekond paati.

Luksust Aarel seal pole, aga pole vajagi, sest põhiline on ju paat ja purjetamine. Muuseumi ja külamaja kõrval, paarikümne meetri kaugusel sadamast, on Aarel elamiseks karavan. Selle ees pingil lebab kaart, kus on näha mere sügavus ja ähvardavad kivid.

Käepärast on «Eesti lootsiraamat», kus ta on alla jooninud Kiideva sadama koordinaadid ja veel mõne koha.

Viljandimaalt pärit ja ligi 15 aastat Türi valla paksude metsade keskel elanud Aare võtab purjetamist südamega, seda näitab kas või meremehekommete järgimine.

Paadi puupingil alles uue olukorra ja õõtsuva tundega kohanevale kaassõitjale torkab ta nina alla rummipudeli ja selgitab, et merel on nii: ühe sõõmu saab merejumal (valab tilga rummi vette), et ta meid ikka hoiaks, teise võtab kapten ja siis on meeskonna kord.

«Pot-pot-pot» hakkab mootor selja taga podisema. Raginal sõidab Vesipapp ninapidi roostikku. Aare on üllatunud, enne pole sellist asja juhtunud. «Ei keeranud välja,» selgitab ta.

Kapten  Aare hüppab roostikku ja võtab kogu jõu appi, et paat kaldast välja kangutada.
Mootor turtsatab uuesti tööle.  Aare roolib ratast, mille ta on puust meisterdanud (nagu ka ülejäänud laeva) – see on väike, aga täpselt selline, nagu üks laeva rooliratas peaks olema.

Tundub, et sel päeval on Vesipapp jonnimise korralikult ette võtnud. Just merele jõudnud, raugeb mootori jõud. «No mis see on?» üllatub Aare ja paneb mootori uuesti käima.

Mõnikümmend sekundit ja mootor jääb taas vait. Paat on just jõudnud sadama kanalist merele. Laine loksutab meid madalikule, kallas on mõne meetri kaugusel, vesi ulatub põlvini. «Siit ei lähe ta enam kusagile!» kurvastab  Aare. Ta hakkab uurima, mis mootoriga lahti on. Katsub siit ja sealt, aga midagi ei juhtu.

«Mis see on? Vesi! See on ju puhas vesi!» hüüatab Aare, kui selgub, et kütusevoolikust ei tule bensiini. Ta hakkab sõrmejämeduse voolikuga paagist vett välja laskma. Kergelt tunneb nina  bensiinilõhna.

Päike sillerdab merel. Tuul kiigutab paati. Tiibade sahinal tõusevad sadakond meetrit eemal lendu luiged. Merevaikusse lõikab sisse  vaid kolme meie juurde kaldale jalutava veidi purjakil suvitaja jutuvada.

Veidi mõtlemist ja kaks naist koorivad rõivad seljast ning kõnnivad punases ja roosas pitspesus paadist mööda merre suplema. Meie istume kindlalt paigal.
Nemad olid omil jalgel jõudnud kaugemale merre kui meie viie ja poole meetrise paadiga.

Filmi «Siin me oleme» tšu-tšu-frei hüüdva linnaproua noorem koopia astub ujumast tagasi tulles paadi juurest läbi. «Kapten, kas te meid Koplisse viskate?» küsib ta kelmikalt ja erilist vastust saamata kõnnib rahulolevalt kaldale tagasi.

Aarel pole aega nendega seltskondlikku vestlust pidada. Ta kruvib lahti ühe, siis teise mutri ja  vooliku ning paneb uuesti kokku.

Leiutab kiirelt lahendusi ja üritab hakkama saada käepäraste vahenditega. Ilmneb ühisjooni imemees MacGyveriga. («Hm, kus see mutter sai? Millega seda siis nüüd asendada? Aa, tean! Traadijupp!»).

Ka pole metsamehe ametit pidanud Aare kusagil tehnikat ja ehitust õppinud ning rõhutab mitu korda meie reisi ajal, et tema on isetegija.

Meistrimehe pisikut üritab Aare süstida ka Kabala põhikooli poistele, kellele ta annab tööõpetust, kuid need ei pidavat väga vedu võtma.
Suuremad puutööhuvilised olevat hoopis algklassitüdrukud, kes tulevad juurde ja teevad ettepaneku valmistada üks võinuga. Enamiku tööst teeb valmis siiski õpetaja. «Ega nad kodus seda räägi,» sõnab Aare muiates.

Sellist jama, et paati tuleb merel parandada, pole Aare mäletamist mööda tal enne juhtunud. Mootor pole kunagi alt vedanud ja vesi paaki sattunud. Merereisid on sujunud.

Kõige pikem väljasõit on Aarel olnud kolmepäevane. Ta on purjetanud lausa Saaremaale ja käinud laidudel. Tänavu tahtis ta minna merele laulupeotuld tervitama, aga arvestas päeva valesti ja jäi hiljaks.

Kuigi enamasti purjetab Aare üksi, jälgivad tema tegemisi hüljeste ja lindude silmapaarid. Aare ütlust mööda meeldib hüljestele temaga kaasa ujuda ja seda isevärki laeva uudistada.

Mootor tööle ei hakka ja paagist tuleb ikka veel vett, millel on juures kerged bensiiniaroomid. Aare hüppab paadist välja, et seda madalikult lahti tirida ja sügavamasse vette viia. «Nagu Suur Tõll!» ütleb ta naerdes ja avastab, et on unustanud tasku mobiiltelefoni, mis on  juba mõnda aega merevees ligunenud.

VESIPAPP

• Aare Kingul kulus ammuse unistuse täitumisele ehk paadiehitusele neli aastat.
• Käsiraamatut või õpetust Kingul ees polnud, nõuandeid sai ta Rannarootsi muuseumi teadurilt ja jaalaehitajalt Jomra Fribergilt.
• Esmalt valmis mudel, mis oli päris purjekast 12 korda väiksem.
• Koos kõigi asjadega kaalub paat ligi 1000 kilogrammi ja peaks vees istuma umbes 40 sentimeetri sügavusel.
• Vesipapp on 5,5 meetrit pikk ja 1,8 meetrit lai.
• Vee väljasurve on  1,2 tonni.
• Purjepinda on 16 ruutmeetrit.
• Peal on 25hobujõuline mootor.
• Paadi tõrvamiseks kulunud tõrva valmistas Kink Järvamaa männist.
• Kink on kunagi meisterdanud ka haabja.