Käest lastud edu

Eiki Nestor Foto: Peeter Langovits

Eiki

Nestor

riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Eestit saab praegu võrrelda töötuskindlustuse abil toime tuleva inimesega, sest käiku on lastud varem kogutud varad. Seejuures on töötuks jäänul kaks valikut: õppida uut ametit või loota vanadele oskustele ja teadmistele.
Inimlikum ja mugavam on muidugi vanale ametile loota. Seejuures risk mingi aja pärast toimetulekutoetusele jääda on kahjuks suurem, sest valikuvõimalusi on vähem.
Võimul olev valitsus käitub just viimasel moel ja tõenäosus, et Eesti  jääb mõne aja pärast Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) makstavale toimetulekutoetusele, üha suureneb.
Sest plaani õieti pole ja tõsisteks otsusteks peaks võimuliitlastel olema rohkem tegelikku riigimehelikkust. Just tegelikku, mitte deklareeritut.

Kevadel päästis valitsus end Lutsu «Kevadest» laenatud lausega ja pool rehkendusest jäi teadlikult tegemata. Nüüd on selge, et teine pool jääbki usutavasti liiga keeruliseks ülesandeks, sest ideid pole ja needki, mis on, lihtsalt ei toimi.
Valitsusliit koosneb kahest erakonnast, kes püsivad võimul Strandbergi ja tema sõprade toel. Reformierakondlikud müüdid on langusaastate jooksul lihtsalt kokku vajunud. Nui-neljaks-tasakaalu viidavast eelarvest ei räägi enam keegi, sest majanduslanguse tingimustes ongi tegu absurdiga.

Usk edusse maksude langetamise abil ei leia praktikas kinnitust  ja valik ei seisne enam selles, kuidas ja milliseid makse langetada, vaid milliseid makse tõsta.
Siinkohal tegi valitsus kevadel vale valiku ning suurendas keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust. Ehk siis tegi seda, millele sotsiaaldemokraadid valitsuses olles vastu olid.
Ei tahaks kuidagi minna isiklikuks, aga ikkagi. Kas ei peaks Reformierakond mõtlema sellisele peaministrile, kes ei räägiks nii palju, igal teemal ja korduvalt sedasama, ning vastutuse veeretamise asemel oleks valmis juhtima ka valitsust?  Tuleks kasuks nii riigile kui ka Reformierakonnale.

Kahjuks jätkab vanas vaimus ehk siis uut ametit õppimata ka IRL. Kaks aastat nägin seestpoolt, kuidas loosunglikes juhtlausetes kutsuti üles kärpima ja veel kord kärpima ning pandi pahaks, miks ei kärbita.
Kui kärpimiseks läks, polnud kärpijaid kuskil. Selle viimasega ei taha ma ütelda, et kärpima peab, sest kui pole kuskilt võtta, siis pole ja tuleb otsida muid lahendusi.  
Kõik jääb ebasiiraks ja mitteriigimehelikuks, kui ükskõik kui kõlavate strateegiliste loosungite taga ei ole tegelikke tegusid, vaid on tühipaljas poliitiline punktilugemine.

Hinnangu meie rahanduse olukorrale andis tegelikult meie partner Eesti Telekom sooviga osta aktsiaid. Seejuures hinnaga, mis sobib neile ja niivõrd mitte meile.
Aktsiate müük ei aitaks valitsusel parandada eelarve tasakaalu  mitte üks raas, sest seni aktsia kujul olnud vara muutub lihtsalt rahaks.
Küll aitaks see valitsusel täita neid kohustusi, mis tal on vaja katta raha kujul, sest palka ja pensione tuleb  maksta mitte aktsiates, vaid kroonides.

Selle ettepanekuga tunnistasid meie partnerid, et Eesti valitsusele pole küsimus niivõrd enam selles, kui suur on eelarve puudujääk, vaid selles, kas riik suudab oma  kohustusi riigikassast välja maksta. Ehk siis oht minna üle toimetulekutoetusele
IMFi juhtimisel on palju suurem kui varem. Kas siinjuures on mõtet «kuldmune munevat kana» müüa, on tõesti vaid hinna küsimus.

Valitsuselt oleks kindlasti raske loota, et ta julgeb tunnistada võimetust viia Eesti paari aasta jooksul eurole. Krooni kui suuruse huvides pole seda ehk ka tarvis.
Küll peab 2010. aasta eelarvest olema võimalik välja lugeda, kuidas saada hakkama ilma rahvusvahelise abita.
Kui suutsime aasta jooksul unustada eelarve tasakaalu nõude, ehk siis suudame sama sujuvalt lugeda ka Maastrichti kriteeriumid kaugemaks eesmärgiks, millest loobuda pole vähimatki põhjust.

Selle teadmise juures peavad olema hädavajalikud riiklikud kavad sotsiaalsete pingete leevendamiseks, töökohtade loomiseks, siseturu ja ekspordi elavdamiseks.
Eurole võimul olev valitsus Eestit ei vii. Selleks puudub tal  poliitiline võimekus, tahe ja juhtimine. Kahjuks on ka Eesti eelised lõunanaabrite ees valitsusel käest lastud ja paljuski olematud.