Alkoholi ja autorooli lahus hoida on meie kõigi heaks

Lauri Beekmann Foto: AFP / Scanpix

Lauri Beekmann

Eesti karskusliidu esimees

Justiitsministeeriumi taas välja käidud ettepanek tõsta autojuhtide vere alkoholisisalduse lubatud  ülempiir annab võimaluse teemasse süveneda ning uurida Euroopa Liidu plaane ja motiive.
Justiitsministeeriumi soovituse ajend on ministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Einar Hillepi selgitusel  Euroopa Liidu suund ühtlustada piirmäärad  0,5 promillile.

Näen siin vajadust Euroopa Liidu poliitikat veidi kaitsta. 0,5 promillist tõesti räägitakse, kuid mõtte suund on siiski alandada mitmes liikmesriigis kehtivaid kõrgemaid piirmääri 0,5 promillile, mitte madalamate piirmääradega riikide puhul seda tõsta 0,5 promillile.

Euroopa Liidu eesmärk on põhjapanevalt parandada liiklusohutust. Praeguse statistika järgi hukkub Euroopa teedel aastas 40 000 inimest. Euroopa liiklusohutuse harta on võtnud eesmärgi vähendada seda arvu 15 000-le. On selge, et nii kõrge siht eeldab suurt pingutust ja kahtlemata ka muudatusi.
Meie oludes promilli piirmäära tõsta oleks selgelt teises suunas liikumine. Mingisugune loogiline mõte ei toeta ju väidet, et lõdvendades joobes juhtimise reegleid, teeme oma teed turvalisemaks.

Jah, tõsi, mingil kontingendil teeks see elu veidi lihtsamaks ja mõnusamaks, võimaldaks tõesti lõunapausil või õhtusel peol klaasi veini juua.
Kuid kordan veel kord: sel pole midagi tegemist Euroopa Liidu eesmärgiga vähendada liiklusõnnetustega kaasnevate ohvrite hulka ja suurendada üldist liiklusohutust.
Võime jäädagi arvamusi avaldama, kas klaas üht või teist alkohoolset jooki manustades muutub liikleja teistele ja endale ohtlikuks või mitte.

Sellist poliitikat ei tohiks kujundada ühe või teise inimese arvamusele rajanedes. Ma ei näe mingilgi moel, et ka minu arvamus peaks antud küsimuses arvesse minema.
Seisukoht, millele rajanedes need otsused tuleb teha, peab olema teaduspõhine. Minu arvamus, justiitsministri arvamus ning paljudele tuttavad lood traktoristidest ja autojuhtidest, kes omandavad oma  roolikindluse alles pärast väikest pitsi, peavad nii tähtsates küsimustes kõrvale jääma.

2006. aastal võeti vastu Euroopa alkoholistrateegia, mille üks viiest tõstatatud teemast on alkoholiga seotud liiklusõnnetuste vähendamine.
Strateegia dokument tunnistab olukorda selgitades, et «112 uurimuse läbivaatamine andis olulisi tõendeid, et juhtimisvõime hakkab vähenema kohe, kui alkoholi kontsentratsioon veres on üle nulli».
Uurimus, mis võrdles liiklusõnnetustesse sattunud juhtide vere alkoholisisaldust nende juhtide vere alkoholisisaldusega, kes polnud liiklusõnnetustesse sattunud, jõudis järeldusele, et igas vanuses mees- ja naisjuhtidel, kelle vere alkoholisisaldus jäi vahemikku 0,2–0,49 g/l, oli vähemalt kolm korda suurem oht saada surma liiklusõnnetuses, milles osaleb vaid üks liiklusvahend.

Ma ei kahtle, et suur osa ja võimalik, et tõepoolest enamik autojuhtidest oleks ka 0,5 promilliga ohutud liiklejad.
Ma ei kahtle selleski, et Urmo Aava ja Markko Märtin võiksid tavaliikluses sõita 150 km tunnikiirusega, hoidudes avariidest ja põhjustamata liiklusohtlikke olukordi.
Kuid me ei muuda ju oma kiirusepiiranguid nende järgi. Kogu ühiskonda kaitsvaid seadusi ei tehta isegi enamiku järgi. Suurem osa meist ei pea seadusi ju tundmagi, me täidame neid enesestmõistetavalt.

Või siiski, just meie kõigi kaitseks need regulatsioonid seatakse. Et kui mõni inimene võib nende promillipügalatega muutuda ohtlikuks, tuleb selle riskiga ennetavalt tegeleda.
Alkoholi toime mõju sõltub paljudest asjaoludest, nagu tervislik seisund, meeleolu, stress, unisus. Mitte keegi ei saa öelda, et tema puhul vähene kogus alkoholi ei mõju. Muidugi, nulltolerantsiga alkoholiküsimuses ei suuda me muuta oma liiklust automaatselt ohutuks.

Teame seda oma kodumaa näitel hästi, kuid sellega võitleme ühe väga olulise riskifaktori vastu.
Justiitsministeeriumi uuring jõudis järeldusele, et oht liiklusõnnetusse sattuda suureneb järsult alates 1,5 promillist.
See on tõesti loogiline, sest alkoholi mõju kasvab vastavalt tarvitatud alkoholi kogusele. Kuid lubage mul siiski väljendada arvamust, mille loogilisust hinnake ise.

Kas pole tõenäoline, et kui riik annab seadusemuudatusega kodanikele teada, et vähesel määral alkoholi tarvitada sobib kenasti kokku autosõiduga, suureneb automaatselt nende hulk, kelle suutlikkus «vähest määra» defineerida viib nad tegelikkuses just ka selle 1,5 promillini?
Iga seadus toimib laiema sõnumina kogu rahvale. Sõnum, mis viib kokku alkoholi ja autorooli, sisaldab endas selget ohtu meie üldisele liiklusele.

Alkoholipoliitika meetmete rakendamisel räägitakse sageli ohust, justkui muutuks meie riik inimeste õigusi rikkuvaks ja loomulikke vabadusi piiravaks.
Kuid keegi ei määratle ennast ometi esmajoones ju alkoholi tarvitajana. Oleme kõik kodanikud riigis, mille põhiseaduslik kohustus on tagada oma rahva püsimajäämist, seega ka meie turvalisust.

Riik on jätnud kodanikele seadusliku õiguse tegeleda ka selliste ainete manustamisega, mis nende tervist rikuvad.
Ometi on vaja üldiseks hüvanguks teatud tegevusi piiritleda, et need ei seaks ohtu kolmandaid isikuid. Seadused pole mõeldud esmajoones inimeste, vaid teatud tegevuste ja mõjude piiramiseks. Selleks, et luua meile kõigile võimalikult turvaline ja terve elukeskkond.