Viinakuu jutustab rahva püsivast ikkest

Lauri Beekmann Foto: AFP / Scanpix

Lauri Beekmann

Eesti karskusliidu esimees

Eesti rahvakalendris tuntakse oktoobrit muude nimetuste kõrval ka viinakuuna. Selle päritolu viib meid tagasi teoorjuse aegadesse.
Kui talupojad olid sügiseks põllutööd lõpetanud, kamandati nad oktoobri paiku teoorjuse korras mõisate viinaköökidesse tööle.

Nii on viinakuu termin meile tegelikult meenutamas rasket orjaiket, mida mitte nii väga kauges minevikus meie esiisad pidid kandma.

Alkoholi hävitav
mõju paistab näost

Piitsad meie turjadel enam küll ei laksu, kuid erinevates ahelates on suur osa eestlastest ikka. Orjus, või kasutaksin edaspidi sõna sõltuvus, on nüüd siis enda peale vabatahtlikult võetud.
Kui vaadata üldpilti, siis peab tunnistama, et rahvas kui selline on terviklikult alkoholisõltuvuses. Osa füüsiliselt ja sotsiaalselt oma isiklikust alkoholi tarvitamisest tulenevalt ja väga suur osa kaassõltlastena. Paljud viimastest oma olukorrast ehk ei saa arugi.

Tuletan kiirelt taaskord meelde, et kui keskmine eestlane joob aastas 12 liitrit absoluutalkoholi, siis WHO info põhjal oleks normaalne määr tegelikult kuus liitrit.
Kõik üle selle hakkab oluliselt pärssima rahva ja riigi erinevaid toimemehhanisme ning mõjub raskelt rahvastiku tervisele ja ka tulevaste generatsioonidele.
Kipume pidama seda probleemi ainult väikese rahvakillu omaks. Jah, tõsi ta on, et üks väiksem osa rahvast tarvitab ära tugevalt rohkem kui see keskmine 12 liitrit aastas.

Nemad joovad ära näiteks ka minu ja paljude teiste alkoholi täielikult mittetarvitavate inimeste osa.
Kuid ka see tugevalt liigtarvitavate seltskond elab siinsamad meie keskel, kasvatab lapsi, liikleb teedel ja vajab arstiabi. See seltskond ei piirdu kindlasti ainult nendega, kelle näost näeme alkoholi hävitavat mõju.
Kuhu kategooriasse asetaksime näiteks joobeseisundis hirmkalli sportautoga tänavapiirdeid ja autosid ramminud endise riigimehe ja praeguse eduka ärimehe?

Või kuidas hinnata ühe endise riigikogulase ja Eesti kuulsaima arsti ning tema ka praegu riigikogus istuva sõbra seiklusi alkoholijoobes olekus ühes Tallinna pubis?
Et tegemist on intelligentsete, haritud ja enamiku oma ajast arukatele tegevustele pühenduvate inimestega, kas peame nende alkoholi tarvitamisega seotud probleemset käitumist väheoluliseks?

Ma ei tea, võib-olla on kõik need mainitud inimesed alkoholile selja keeranud, kuid tooksin nad lihtsalt näitena, et ka kallites ülikondades ja meie silmis edukad inimesed võivad olla alkoholi kütkeis, tehes valikuid ja tegusid, mida nad ilma alkoholi osaluseta kindlasti ei teeks.

Ma ei kahtle, et suur osa neist pole füüsilises sõltuvuses, kuid järelikult on nende elus põhjusi, miks nad kas või ainult paaril õhtul kuus otsustavad pidurid maha tõmmata ja tulemused võivad olla rasked.
Paljud nüüd ehk vastavadki, et inimene vajab ju lõõgastust ja pidurite mahatõmbamist. Kuid midagi on viltu, kui sellise tegevuse peavahendiks peetakse alkoholi.

Miks oskab eestlane lõõgastuda, tarvitades valdavalt  sellist ainet, mille tulemusel võib ta istuda purjuspäi rooli või rikkuda avalikku korda?
Alkoholist tulenev sõltuvus on kaugelt suurem probleem, kui endale tunnistada julgeme. Tegemist on kasvava ikkega, mida kaldume õigustama ja ilustama.

Seda ka noorte puhul, kellele organismi arengule võivad mõjuda häirivalt  ka väiksemad alkoholikogused.
Alkoholitöösturid on tänapäeva mõisnikud, kelle kasum on seda suurem, mida rohkem rahvas joob. Lihtne ja loogiline.

Inimeste liigtarvitamisest laekuva tuluga esinevad nad oma maine kujundamiseks nii spordimeeskondade kui lasteasutuste ja üldrahvalike ürituste sponsoritena.

Rikkus tuleb
liigtarvitajate arvel

Alkoholiäri ühes otsas on glamuursed heategevusüritused ja sponsorluse kaunis sära ning teises otsas seda teatud mõttes «võimaldavad» sajad surmajuhtumid, rikutud lapsepõlved ja kuritegevus.
Andke andeks, kas ma lähen liiale?  Aga need on faktid: 2000 surma, umbes 70% rasketest kehavigastustest, 60% enesetappudest, umbes 10 miljardit majanduskahju. Need on arvud ühest aastast. Alkoholi tarvitamisega seonduvalt.

Kujutage ette, kui keskmine eestlane jooks 12 liitri asemel WHO soovitusel mitte rohkem kui kuus liitrit absoluutalkoholi aastas?
Kui suured ja rikkad oleksid alkoholitööstused siis? See rikkus tuleb liigtarvitamise arvel. Osaliselt ka alaealiste joomise arvel.

USA-s tehtud uurimuse kohaselt kulutasid alaealised 2003. aastal alkoholi ostmiseks 22,5 miljardit dollarit, mis kattis 20% kogu müüdud alkoholist.
Rõhutan, et ma ei pea alkoholitööstuses töötavaid inimesi kuidagi halbadeks. Rünnak, kui seda võib nii nimetada, pole mingil moel suunatud inimeste vastu. Töö on töö – ju nad nii mõtlevad.

Tahan näha ühiskonda, kus inimesed ei pea rahalistel kaalutlustel valima töökohti, mis lähevad vastuollu nende südametunnistuse ja eetiliste väärtushinnangutega.
Soovin ühiskonda, kus inimesed poleks massiliselt sõltuvuses ühest ainest (ja mitte ainult ühest), mis paneb nad osaliselt ennast ja ka teisi hävitavalt käituma.
See soov on omajagu utoopiline, kuid ju ka meie esiisad kunagi oktoobris unistasid kättesaamatust vabadusest, et see teoorjus ometi lõpeks.

Meie rahva peal lasuv ike võib taanduda iga indiviidi isiklikul valikul. Tarvis on jõudu otsustusteni.