Ravimid poodi ja toidud apteeki

Kai Kimmel Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Kai Kimmel

Eesti apteekride liidu esimees

See oli aasta 1995, kui riigikogu kogunes keset suve erakorralisele istungile, et kiiresti ja märkamatult võtta vastu otsus: kõik, kes iganes soovivad avada apteeki, tehku seda.
Väike takistus siiski oli, nimelt kuni 1995. aastani oli apteegiteenus tervishoiuteenus, mis seadis piiranguid apteegi avamisele-omamisele.

Sujuvalt tõsteti apteegiteenuse osutaja tervishoiuteenuse osutaja realt jaekaubanduse teenuse osutaja reale. Riik vabanes tülikast kohustusest reguleerida ravimite kättesaadavust geograafilises mõttes ehk siis edaspidi otsustagu konkurents, kus piirkonnas apteek jääb püsima ja kus mitte.
Vaba konkurents ongi asjad «kenasti» paika loksutanud: linnades avati massiliselt uusi apteeke ja maapiirkondades on neid natuke vähem massiliselt suletud. Sel lihtsal põhjusel, et ei jätku proviisoreid, farmatseute ja palganumbrid linnas on kordades suuremad kui maal.

Praegu napib 200–250 spetsialisti.
Ravimeid igal pool
müüa kätkeb endas ohte
Eesti on Euroopa Liidus mitmeski halvas mõttes ainulaadne. Kohtunud ELi riikide erialaliitudega, pole keegi suutnud uskuda, et Eesti apteeker pakub jaekaubandus-, mitte tervishoiuteenust.
Oleme jõudnud seisu, kus ravimiärist huvitatud ringkonnad (apteekritele on need ringkonnad teada) kasutavad tekkinud olukorda oma huvides suurepäraselt ära.

Nad on valinud eestkõnelejaks konkurentsiameti ja algatanud juba mitu kuud kestva massiivse kampaania «Ravimid poodi, postkontorisse ja bensiinijaama».
Konkurentsiameti peadirektori Märt Otsa ülesastumisest oleme teada saanud, et ravimid-poodi-mõtte parandaks ravimite kättesaadavust, laiendaks ravimite sortimenti, alandaks ravimite hinda.

Nendega sama meelt on majandus-, rahandusministeerium. Ravimispetsialistide ringkonnad, nagu proviisorite, farmatseutide erialaliidud, arstide liit, Tartu Ülikooli ravimiteadlased ja juhtivspetsialistid, ravimiamet, taunivad sellist otsust.
Miks me siis selle vastu oleme? Eeskätt seetõttu, et mis tahes ärihuvid ei tohiks olla kõrgemal inimese tervist puudutavates küsimustes.

Ravimite müük igal pool ja igal ajal kätkeb endas ohte.
1. Ebaõige annustamine ehk üle- ja väärtarbimine.
Ületarbimise oht on eriti aktuaalne paratsetamooli sisaldavate ravimite korral. TÜ farmakoloogiaprofessor Aleksander Žarkovski arvamusloost saame teada, et Inglismaal satub paratsetamooli mürgituse tagajärjel haiglasse umbes 25 000 inimest aastas, neist 500 lõpeb surmaga. Kanadas on 100 000 elaniku kohta umbes 45 paratsetamooli mürgitust. Eriti suur on mürgituste arv just laste hulgas.

Puutume igapäevatöös peaaegu iga päev kokku selliste probleemidega. Hiljaaegu küsis mult apteegis ema, kellel oli kaasas viieaastane laps, kollases karbis palavikuküünlaid. Hakkasin teda küsitlema, selgus, et kodus on veel seitsmekuune laps ja ema soov oli saada ravimit, mis sobib mõlemale.
Selgitasin, et küünalde kujul pole sellist varianti olemas. Tema jäi endale kindlaks, väites, et lõikab palavikuküünlast ühe tüki imikule.

Pika seletamise peale ta siiski võttis minu nõu kuulda ja ostis hoopis paratsetamooli siirupi, mille pakendile kirjutasin millimeetrite hulga imiku ja viieaastase tarbeks.
Mis oleks võinud juhtuda, kui ema oleks ostnud need küünlad poest?
Et pilt veelgi selgem oleks, teadke, et toimeainet paratsetamool on apteegis müügil üheksa nimetuse all: cocodamol, efferalgan, gripostat, pamool, paracetamol, paramax, coldrex, theraflu.

Igal nimetusel on veel erinevad ravimvormid: siirup, küünlad, tabletid, pulbrid, lisaks erineva kontsentratsiooniga preparaadid. Kokku on Eesti apteekides müügil 29 paratsetamooli sisaldavat käsimüügiravimit.
Kes julgeb veel öelda, et ilma erihariduseta inimene orienteerub selles nimistus?
Sama jutt laieneb kahe teise toimeaine – ibuprofeeni ja aspiriini kohta. Ka neid on apteegiravimite nomenklatuuris oi kui palju variante.

On haigusi, mille põdejad ei tohi üldse võtta aspiriini, kaasa arvatud lapsed kuni 12. eluaastani, kelle tervise huvides on palaviku puhul esmavalik paratsetamool.
On arusaadav, et just käsimüügiravimite korral on kvalifitseeritud spetsialisti nõu tähtis. Me ei saa loota, et kõik loevad infolehte, saavad sellest aru ja teevad õigeid valikuid.
2. Võlts- ja Eestis registreerimata ravimite sattumine müüki.

Praegu, kui veel on ravimite müük lubatud ainult apteekides, pole suudetud saavutada kontrolli ravimite müügi üle turgudel ja laatadel. Need on nn odavad Vene ravimid.
Tavainimene ehk ei hooma siin ohtu, minul kui ravimispetsialistil jääb hing ehmatusest kinni, kui näen laadal memme, kes müüb kordarooni (südame rütmi reguleeriv ravim) ja seletab, kui hea südame tugevdamise rohi see on.

Jutt käib ainult ravimitest, mitte nn loodustoodetest, mille müük poodides, laatadel ja kus iganes on lubatud juba praegu.
Eestis on umbes 500 apteeki ja haruapteeki ning minule teadaolevalt on ravimiametis palgal viis inspektorit, kes peavad jõudma igale poole, kus ravimitega midagi pistmist on.
Apteegipidajale kehtivad ranged reeglid, iga samm on määratletud. Kas Eesti riigil on raha, et võtta tööle vähemasti 50 inspektorit, kes jõuavad poodidesse, bensiinijaamadesse, postkontoritesse kontrollima müügil olevate ravimite lubatavust, säilitamistingimusi (õige niiskus, temperatuur), aegumisi?

Või hoopis lõdvendame apteekidele kehtivaid rangeid norme, sest ravimimüügi tingimused ei saa olla ühele rangemad kui teisele.
3. Ravimite kuritarvitamine.
Mõningad käsimüügiravimid sisaldavad muuhulgas ka opiaate. Nende tarbimine lubatust suuremas koguses tekitab erutusseisundi, mis võibki olla mõnele ostjale eesmärk omaette.
Kui selliseid ravimid on igal pool ja igal ajal saada, võib levida suundumus valmistada neist illegaalseid narkootilise toimega ühendeid.

Kuritarvitamise või rumaluse hulka arvan ka neidude kõhulahtisusravimite ületarbimist kõhnumise eesmärgil, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed. Kui apteeker asju märkab, astub ta kindlasti vahele, kas ka poemüüja?
4. Ravimite koos- ja kõrvaltoimed.
On üldteada, et peale põhitoime on ravimitel ka kõrval- ja koostoimed teiste ravimitega. Kõrvaltoimete poolest on ohtlikumad nn külmetuse ja gripiteed, mis sisaldavad pseudoefedriini, kaugeltki ohutud pole sama toimeainet sisaldavad nohutabletid ja nohu-köhasiirupid.
Valesti annustamisel võivad need tekitada kesknärvisüsteemi erutust, südame pekslemist, vererõhu tõusus.

Paratsetamoolil, ibuprofeenil ja aspiriinil on omad kõrvaltoimed, samuti ebasobivad koostoimed teiste ravimitega.
Maa-apteegid satuvad
raskesse seisu
On väidetud, et apteegis ei hakka sind keegi nõustama, kui küsid lihtsalt aspiriini. Jah, see võib olla nii, kui ostja seda ei soovi, aga apteegis on alati valmisolek number üks igat ostjat nõustada, kes seda soovib ja kui kellelgi on mingi ravimiga probleeme.

Mida arvata konkurentsiameti põhjendustest.
1. Paraneb ravimite kättesaadavus.
Kas linnades on probleeme ravimite kättesaadavusega? Väidan, et ei ole. Eestis on üks apteek 2700 elaniku kohta, Euroopas keskmiselt üks apteek 5500 elaniku kohta.
Linnas suletakse apteegid kell 21 ja kauplused kell 22. Kas kõik inimesed saavad pea- ja hambavalu selle ühe tunni jooksul?

Probleem on maapiirkondades. Ei ole erialaliitude võimuses ega pädevuses leida häid lahendusi, see on riigi regionaalpoliitikute tegemata töö.
Maa-apteegid pole kunagi ilma kõrvalise abita hakkama saanud, ka mitte nõukogude ajal, ega hakkagi saama, sest käibed on väikesed (elanikke vähe) ja ravimite riigi lubatud apteegipoolset juurdehindlust pole tõstetud ega tõstetagi selliseks, et maa-apteegid hakkaksid end ära tasuma.

Kõiki haruapteeke maal peetakse praegu üleval linnas asuva põhiapteegi arvel.
Ravimite müük maapoodides, bensiinijaamades ja olematutes postkontorites aitaks kiiresti sulgeda veel toime tulevad apteegid, sest üks neljandik apteegi käibest langeb käsimüügiravimite arvele.
Kui see läheb jagamisele mitme osapoole vahel, sulgevad oma ukse paljud toimivad apteegid, mis on mõtlematu otsuse paratamatu tagajärg.

Peale käsimüügiravimite on vajadus ka retseptiravimite järele. Maa-apteekide jätkuv sulgemine halvendab neis piirkondades retseptiravimite kättesaadavust.
Elutähtsate ravimite kättesaadavus ei tohiks enam halveneda, näiteks paratseta­moolita elab inimene öö üle, aga ilma insuliinita ei pruugi nii hästi minna.
Kokkuvõttes halvendaks ravimite poodides müük veelgi apteegiteenuse kui terviku kättesaadavust.
2. Laieneks ravimite sortiment ja hind langeks.

Müüa tohib ainult neid ravimeid, mis on kirjas ravimiregistris. Seega, kust pärineb müüt, et toidupoodidesse müügile tulles sortiment laieneb või konkurents suureneb. Ka pood ei saa neid ravimeid kusagilt mujalt kui senistelt tootjatelt ja hulgimüüjatelt.
Riik on kehtestanud apteekides igale ravimile kindla juurdehindluse. Piirang tuleks kindlasti kaotada, kui ravimi müügikohti kordades juurde tuleb, aga see avaks tee ravimite hinnatõusule.

Uuringud on näidanud, et arenenud riigid, kus lubatakse müüa käsimüügiravimeid toidupoodides, kaaluvad tõsiselt vajadust viia nende müük tagasi apteeki. Miks siis Eestis hakatakse uuesti jalgratast leiutama?
Lahendusena on pakutud, et arstid müüksid ravimeid. See pole võimalik, sest perearst peab siis sõlmima haigekassaga lepingu, soetama spetsiifilise tarkvara, et suhelda haigekassaga. Ja kust võtab ta raha, et ravimeid soetada, kuidas tagab ta piisava hulga erinimetusi, ühe toimeainega paljude firmade ravimeid, kust võtab ta rohtude müümiseks aega.

Ainus mõeldav lahendus on, et arst palkab apteekri, aga miks ta peaks seda tegema, kui apteeker maal palka välja ei teeni.
Mis puutub käsimüügiravimitesse, siis pole ka praegu keelatud maal töötaval arstil tellida neid apteegist ja patsientidele jagada. Arvan, et asi on ajas ja rahas, mida maa-arstil napib.
Et parandada ravimitega varustatust maapiirkondades, siis tundub, et tegelikult toimiv lahendus on, et riik maksab maa-apteekidele peale.