Internaadielu ei tasu noortel peljata

Nõo kooli ühiselamu. Foto: Erakogu

Kuulujutud levivad kiiremini kui internet

Merle Must

Tavaliselt tuleb noortel ühiselamus elamisega rinda pista alles ülikooli ajal, kuid Eestis on õppeasutusi, mille juurde on loodud õpilaskodud.

Ühes sellises elab Nõo reaalgümnaasiumi abiturient Kerda Keevend. «Kui mu õde Nõos õppis, ütlesin, et mina sinna küll kunagi ei lähe,» lausub ta naerdes.
Paraku on Kerda pidanud oma sõnu sööma.

«Kaheksandas-üheksandas klassis sain aru, et Türi majandusgümnaasium ei paku mulle siiski päris seda, mida vajan,» lisab ta.

Nõos elavad X ja XI klassi õpilased vanas ühikas, mis on ehitatud sügaval nõukogude ajal. Seal on kolmele inimesele üks umbes 15ruutmeetrine tuba, kogu korrus jagab pesuruume ja WC-sid.

Kui nõokad jõuavad abituriendi staatusse, kolivad nad uude korpusse, kus neli inimest kasutavad suuremat  kaheks boksiks jaotunud ruumi. Oma toa peale on dušikabiin ja  WC.

Vanas ühiselamus on neli korrust, kolmel ülemisel on 14 tuba, esimesel vaid paar tükki.
X klassis elas Kerda alumisel korrusel, kus sisse elada oli kergem. «Esimesel pole nii tormilist ühikaelu kui mujal, seal pead seltskonda otsima, mitte ei veeda massid aega sinu toas,» selgitab ta.
XI klassis nägi Kerda internaadi argipäevi: kuidas õhtul koguneti ühiselt pesuruumi hambaid pesema ja  öösel tuldi päeva tähtsündmusi sõpradele rääkima.

Muidugi ei tasu unustada võimalust, et näiteks enne jõulupidu soovivad samal ajal duši alla minna kõik neljanda korruse tüdrukud.

Lisaks uuele elukeskkonnale tuleb kohaneda ka toakaaslastega. Enne kooli algust saavad nõokad valida, kellega soovivad ruumi jagada, kuid võivad minna välja ka õnne peale.

Kerda ütleb, et tavaliselt pole tal loosiga vedanud, kuid seekord läks kõik korda: tüdrukud sattusid kokku toredad ja sobisid omavahel suurepäraselt. «Internaadielu peapluss ongi sõbrad, siin tekkinud suhted jäävad ilmselt kogu eluks,» lausub ta. Alati on võimalus teistelt abi küsida, kui ei oska kodust ülesannet lahendada. Tüdrukute hoolivat kätt on näha pidulikel üritustel, kus õpilaskodus elavad poisid kannavad nende soovitusel alati ülikonda.
Kerda tunnistab, et algul võib tekkida konflikte kasvatajatega, kes kontrollivad toa korrashoidu ja käitumist. «Hiljem ilmselt harjume nõudmistega ja neid täita pole enam keeruline,» sõnab ta.

Ühiselamus oldud aja jooksul on Kerda näinud nii mõndagi huvitavat. «Näiteks tavatseb üks mu sõber öelda, et kuulujutud liiguvad siin kiiremini kui internet! Piisab vaid sellest, et poiss ja tüdruk koos poes käivad, kui juba neist räägitakse,» laususb ta.
Naljakaid juhtumeid on olnud veelgi: küll tantsib hulk inimesi koridoris või käivad noormehed neidude tubades, et süüa paluda, sest neil on kõht kogu aeg tühi.

Muidugi ei veeda nõokad kogu vaba aega ühiselamus, Nõo pluss on Tartu lähedus. Sageli lähevad nad pärast tunde sinna poodlema või raamatukokku, vahel käivad sõpradega teatris, uisutamas, kinos.

Öösel saab peita end konkusse

Mirjam Jervson

Paide ühisgümnaasiumis IX klassi lõpetanud Erik Hans Sepp käib Noarootsi gümnaasiumi XI klassis. Ta on koolivalikuga rahul. «Siin on inimesi igast Eesti nurgast ja kõik on erinevad,» lisab ta.
Noarootsi gümnaasium asub Noarootsi poolsaarel Pürksi külas, kus on lasteaed-kool, kõrts, kultuurimaja ja väike pood.

Pürksis pole mitte tavapärased ühiselamud. «Õnneks ei astu me ühikasse mitte pikast kõledast koridorist, seal oleks tunne, nagu elaksid kabiinis,» ütleb Erik.

Noarootsi kooli õpilaskorterid asuvad  kortermajades kõrvu tavaelanike kodudega. Igal õpilaskodul on nimi: Matkasellid, Rüütli, Vanadekodu, Kõrtsi-alumine, Kõrtsi-ülemine.
Erik elab Strikis. «Samas korteris elas Noarootsi gümnaasiumi endine kehalise kasvatuse õpetaja, kelle perekonnanimi oli Strik. Selle järgi ongi meie õpilaskodu nime saanud,» selgitab ta.
Strik on neljatoaline korter, kus elab kaheksa noormeest. Erik elab ühes toas Argoga. Toas on telekas ja WiFi leviala.

Korteris on poisse nii X, XI kui ka XII klassist. Esikus on suured kapid. «Need kapid on väga tähtsad: meile meeldib sinna peitu pugeda, kui komandant tuleb, sest siis saab nalja,» selgitab Erik. «Seal on ka hea magada.»

Poistele meeldib kodus süüa vaaritada. «Teeme süüa eriti neljapäeviti, siis on viimane aeg toidust lahti saada, sest  pärast nädalavahetust see arvatavasti enam ei kõlba,» põhjendab Erik.
Striki komandandid on Väino ja Urve. Erik ütleb, et Väino külastab neid ühe õhtu jooksul kaks korda, sest esimesel korral võib juhtuda, et poisid on peitu pugenud. Urve ajab hommikul üles neid, kes on mingil põhjusel magama jäänud ja pole kooli jõudnud.

Ühikaelu juures meeldib Erikule, sest ta saab tunda iseseisva elu maitset, ka on ühikas lõbus. «Eriti öösiti saab nalja, kui Väino eest konkusse end ära peidame,» märgib ta.

Veel meeldib Erikule, et ühikas pole erilist euroremonti tehtud. «Saame ise remontida ja asju ümber tõsta, kui tuju tuleb,» ütleb ta.
Ühiselamuelu miinuseks peab  Erik vähest võimalust omaette olla. «Ei saa raamatut lugeda või normaalsel ajal magama minna, sest keegi kuulab muusikat,» lisab ta.

Striki inimestel on välja kujunenud omad tavad. Neli korda aastas peavad nad ühikapäevi. «Käime korterikaaslastel külas ja kutsume sinna ka endisi Striki elanikke,» lausub Erik.
Jõulude ajal on  neil ühissööming, milleks teevad  jõulutoite ise, näiteks verivorste ja ahjukartuleid.
Koristada on kordamööda kõigi elanike mure, Igal nädalal koristab keegi üht ühiskasutatavat ruumi. Neljapäeviti pesevad nad ka põrandaid ja pühivad tolmu, sest siis käib Urve tubade puhtust ja korrashoidu kontrollimas.

 Tuletõrje väljakutse eest peab maksma

Kristin Võsujalg

Väätsa põhikooli vilistlane Gertu Vahtre läks Kuressaare ametikooli õppima kolm aastat tagasi.
Talle võimaldati tasuta õpilaskodukoht, aga tingimusel, et põhjuseta puudumisi pole rohkem kui kümme ja  poolaastahinne  ei tule X.

Gertu ütleb, et kehtivad kindlad reeglid nagu igas teises ühiselamuski. Öörahu algab õhtul kell 11, mis tähendab, et ei tohi ringi liikuda.
Samuti ei pääse sisse enne kella kuut hommikul, kui just ei taha seletuskirja kirjutada.

«Seletuskirjadega on oma lugu, nimelt, kui oled  juba kolm seletuskirja kirjutanud, visatakse ühiselamust välja,» selgitab Gertu.

 Gertule tundub naljakas, et iga nädal on tubades kontrollid, iga kord käib erinev õpetaja toast tuppa ja hindab neid. «Paraku ei pöörata mitte alati tähelepanu sellele, kas ühiselamu varaga on kõik korras, vaid sootuks pisiasjadele, näiteks et voodil puudub kate või prügikast on pooltäis,» selgitab ta.  

See, kes tuletõrjealarmi tööle paneb, peab ka väljakutse eest maksma. «Ühel korral oli keegi popkorni põhja kärsatanud ja ühiselamu oli tossu täis, aknast välja vaadates võis näha tuletõrjujaid,» meenutab ta. «Naljaviluks tegin neist isegi pildi, mille peale mulle lehvitati.»
Gertu elab ühes toas kahe tüdrukuga, kellega läbisaamine on hea. Igas toas on teler, dušš ja WC, samuti  netikaabli koht juhuks, kui õpilane tahab oma arvutit kasutada.

Kolmanda korruse peale on kaks kööki, kus tohib õhtu kella kümneni süüa valmistada. 
Õhtuseid tegevusi on Gertu ühiselamus mitu: meilikojas saab internetis suhelda, all saalis   minipiljardit, koroonat või lauamänge mängida.
Gertu meelest on täiesti tavaline, kui õhtul keegi kõrvaltoast helistab ja kutsub teed jooma.

«Kooliaasta algul oli tegelikult üks naljakam seik: toa ukse taha tulid mulle võõrad tüdrukud ja küsisid, kas lipsusõlme teha oskan. Tegin selle ära ja pärast seda pole ma neid enam näinud,» meenutab ta.