Klarnetimängija otsib vaikust ja rahu

Klarnetist Selvadore Rähni on Eestis olnud poolteist kuud, mille jooksul on tal olnud palju kohtumisi ka ajakirjandusega, nii et raske oli aias leida puud, mille najal teda juba pildistatud poleks. Foto: Andrus Eesmaa

Klarnetist Selvadore Rähni (37) kõnnib aias ja broneerib telefoni teel pere lennukipiletit Islandile – kahe nädala pärast sõidab ta sinna koolidirektoriks, puhkama kaheksa aastat kestnud edukast karjäärist Jaapanis.

Millal Eestisse jõudsite?

14. juunil.

Olete puhanud?

Eestis pole jõudnud. Alles mõni nädal tagasi olid kontserdid Pärnus ja Tallinnas. Valmistun autojuhieksamiks. Kui jõuaks, läheks kusagile spa–hotelli.

Kohtumisi on ka palju olnud.

Kas lapsepõlvemaale Järvamaale jõuate?

Aega selleks vist ei ole.

Kaua Järvamaal elanud olete?

Enne kolmandat eluaastat kolisin perega Tartumaalt Säreveresse. Alguses käisin Särevere lasteaias, kuid siis läksin edasi Türile. Türil hakkasin ka koolis käima, kus ma jõudsin lõpetada VII klassi ja seejärel läksin Tartumaale Kambjasse. Muusikakooli läksin Türil seitsmeaastaselt.

Järvamaaga seostuvad mu lapsepõlvemälestused. Särevere ja Türi ümbrus on mul kõik läbi rännatud.

Kas olite muusikakoolis priimus?

Paaril aastal vabastati mind õppemaksust, kuid ma polnud kunagi selle peal väljas, et häid hindeid koguda. Erialapill oli mul tollal klarnet, kuid kuna ma seda eriti ei harjutanud, siis ma eriline priimus ka ei olnud. Klarnet vedeles ühest erialatunnist teiseni voodi all. Isegi tundi minnes unustasin mõnikord pilli maha.

Kuid sellel perioodil mängisin ka saksofoni. Mäletan, et 11–12aastasena sai iga päev paar tundi saksofoniga improviseeritud, lihtsalt niisama, et oma ideid väljendada.

Muusikakoolis loobumise mõtteid ei tulnud tollal pähe?

Katki ma muusikakooli küll jätta ei soovinud. Pigem jätsin kõik teised huviringid pooleli, sest need hakkasid mängimist segama. Muusika on alati mu hinges domineerinud.

Miks valisite oma pilliks just klarneti?

Isa tegi mingit bändi, kus ta sõber klarnetit mängis. Seal kuulsingi seda pilli.

Kuidas muusikaõpingud pärast Järvamaalt ära kolimist jätkusid?

Tartus hakkasin käima uuesti lastemuusikakoolis. Sealt läksin edasi Georg Otsa muusikakooli klarneti erialale. Käisin kolm aastat ja läksin üks aasta varem Tallinna konservatooriumisse. Sain sisse probleemideta.

Mida pärast ülikooli lõppu edasi tegite?

Ülikooli lõpus taheti mulle näiteks erialaeksam panna viis pluss, aga sellist hinnet lihtsalt polnud.

Ju siis oli õigustatud, et võiksin saada stipendiumi Saksamaale. See stipendium polnud mõeldud konkreetselt mulle. Saksamaa eraldas Eestile kolm stipendiumi, ka elukaaslane sai ühe.

Kohe pärast konservatooriumi lõpetamist läksime Saksamaale sisseastumiseksameid tegema. Vahepeal tulime tagasi siia ja augustis läksime uuesti Saksamaale Karlsruhe muusikaülikooli. Eestis oli siis riigipööre. Me olime elukaaslasega väga õnnelikud, et ära läksime, sest tundus, et see asi võib jälle ära pöörata.

Millise tasemega on Karlsruhe ülikool?

Tase on palju kõrgem kui Eestis, sest seal on väga tugevad õppejõud. Väga hea näitaja on ka see, et paljud õppejõud on teinud koostööd plaadifirmaga EMI. Väga viletsad mängijad ei saa lihtsalt selle plaadifirmaga tegemist teha.

Eestis on aga muusikaõpingute põhisüsteem üks maailma parimaid. Lastemuusikakoolide süsteem on Eestis väga hea. Kuid muusikaakadeemia tasemel hakkab tekkima suletuse moment. Kuid selleks, et õpetada, pead olema oma ala suur spetsialist. Mis tähendab, et kui õpetada mingit orkestripilli ja ei ole kunagi kuulnud, kuidas mängivad New Yorgi, Viini, Berliini filharmoonikud laval, siis see on juba üks miinuspunkt õpetajale, sest need on maailma parimad orkestrid ja nende kuulamine on õpetajale kohustuslik.

Mina olen maailma kõik superorkestrid ja vähem superorkestrid läbi kuulanud. Jaapanis proovisin viie aastaga 500 huulikut. Ma arvan, et see on Eesti klarnetimaailmas väga erakordne. Ma proovisin Jaapanis ära meeletul hulgal pille. Sellised võimalused jäävad Eestis raha taha.

Kui kaugele Saksamaal õpingutega jõudsite?

Viimased eksamid tegin aastal 2001, mil lõpetasin kõige kõrgema astme Konzer­t-exameni. Saksamaal on nii, et kõige kõrgemasse astmesse on kõige raskem saada ja ka seda lõpetada on raske. Sinna võetakse väga vähe õpilasi ja sinna saamiseks ei piisa ainult tahtmisest. Peab olema eeldusi kõrgemas astmes õppida, mis tähendab, et sul peavad olema väga isikupärased muusikalised jooned. Mulle ei kujutanud sissastumiseksameid teha mingit probleemi. Lõpueksamid ka mitte.

Mida pärast ülikooli lõppu tegite?

Lõpueksameid tehes olin juba Jaapani Kyoto sümfooniaorkestris. Sinna sain ma konkursiga: Londonis oli ettemängimine dirigendile. See läks edukalt ja mind kutsuti proovikontserdile.

Kahtlusi ei olnud, et kas ikka tasub nii kaugele minna?

Absoluutselt mitte. Mida suurem riik, seda raskem on saada orkestris klarnetirühma kontsertmeistri kohta nagu Jaapanis sain. Kui oleksin tahtnud, oleks võinud Jaapanisse jäädagi. See töökoht oleks minu käes võinud olla 30 aastat. See on maailma üks ihaldusväärsemaid töökohti muusikute hulgas.

Pärast ülikooli väike kahtlus oli. Lootsin, et äkki saan Saksamaal tööd. Kuid siis arvasin, et parem varblane peos kui tuvi katusel.

Kui palju tuli sealse eluga kohaneda?

Kohaneda tuli igasuguste asjadega. Elu on korraldatud Jaapanis vastavalt asiaatlikule mõtteviisile: Aasias tehakse kingitusi ainult selleks, et midagi saada, lilli viiakse matuste puhul. Nooremate inimeste sõnal on vähem kaalu. Seetõttu on noored inimesed vaiksed ja tagasihoidlikud.

Kuidas kollektiiv teid vastu võttis?

Väga hästi võttis orkester mind vastu. Kohe kui nendega liitusin, käisime Euroopa turneel. Kõik kriitikud tõstsid mind esile. See oli orkestri jaoks väga tähtis, võitsin nende usalduse.

Selleks, et Jaapanis olla tipp, peab olema väga hea, kuid on oluline, et ka sind väljapool Jaapanit tunnustataks.

Kriitikutelt saite palju kiita?

Dirigentide ja kriitikute arvates olin ma üks parimatest klarnetistidest ja selle orkestri kõige parem puhkpillisolist. Jaapanis olin ma klarneti kohapealt staar. Sel kevadel mängisin Jaapani kõige parema tšellisti ja pianistiga. Nad ise valisid mind omale partneriks.

Kuid tegelikult pole mulle üldse tähtis, mida kriitikud ütlevad. Olulisem on, mida mu enda sisetunne ütleb. Mina saan paremini aru kuidas mängin kui kriitik, sest ma olen spetsialist.

Kui pingeline on muusiku töö?

Muusiku töö on väga pingeline. Isegi kui sul on paha olla, pead olema esindatud ja oma tööd hästi tegema. Pingeline on töö ka seetõttu, et kogu aeg peab õppima. Esimesed viis aastat orkestris on kõige raskemad.

Lõõgastusite ikka ka?

Jaapanis ei saanud kaheksa aasta jooksul lõõgastuda. Seepärast tulingi ära.

Tuli lahkumisotsus lihtsalt?

Me mõtlesime abikaasaga Jaapanis kogu aeg, kas jääme või ei. Kaheksa aasta jooksul ei möödunud ühtegi päeva, kui me poleks umbes tunni selle üle arutanud.

Kuid kevadel vabanes Islandil väikeses külas muusikakooli direktori koht. Olin aastaid otsinud paika, kus saaks ära elada ühe inimese palgast. Island on üks selline koht. Eesti seda pole.

Miks minna koolidirektoriks pärast suurepärast karjääri Jaapanis?

Tahtsin pärast kaheksat aastat puhata dirigentidest, orkestrimängust. Ma otsisin kohta, kus ei peaks iga päev tipp-vormis olema, aga saaks palka nii palju, et mu abikaasa ei peaks teenima ja et mul oleks võimalik rikkalt puhata. Island on üks selliseid kohti maailmas, kus on väikestes maakohtades suur palk. Seal on tõesti unelmate tingimused.

Parim koht lõõgastuda: rahu, vaikus, pole inimesi. Täpselt see, mida ma vajan pärast kaheksat aastat rabelemist.

Millal lahkute?

Kas 20. või 21. august. Esimene tööpäev on 25. augustil.

Kui südamelähedane on teile õpetaja amet?

Olen õpetanud 1991. aastast. Et ma pole sellest loobunud, ju see mind ei sega. Kui seda tööd on piisavalt vähe ja see on hästi makstud, siis see mind ei häiri.

Kui palju jääb pingelise karjääri kõrvalt aega abikaasale ja pojale?

Mul on kodune töö. Parim, mis saab olla. Olen pidevalt kodus, kuigi ma kogu aeg ei tegele nendega, olen ma kodus esindatud.

Kas Eestisse tulete kunagi tagasi?

Kas Eesti tahab, et ma tagasi tuleksin? Raha ma siia lugema küll ei taha tulla. Pensionipõlve vast tuleks ikka siia pidama.

SELVADORE RÄHNI

Sündinud 28. juunil 1968 Tartus.

1983 – 1986 Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool

1986 – 1991 Eesti muusikaakadeemia klarneti eriala

1991 – 2001 Karlsruhe muusikaülikool, klarnet

1993 – 1997 eraõpingud Pariisis Alain Demieni juures

1997 – 2005 Kyoto sümfooniaorkestri klarnetrühma kontsermeister

Abielus pianist Tuuliga, poeg Oliver (2).