Põlveartroos on põlvehaigus, mis tabab sageli juba keskeas, kui algab kõikide liigesekudede haiguslik muutumine, põlvehaigust saab ennetada traumade vältimise ja igapäevase mõõduka kehalise koormusega.
Artroos võib alata juba keskeas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paides elava 75aastase Aili põlved on tihti väsinud ja valutavad vahel nii kõvasti, et on raske kõndidagi. «Hädavajalikud asjad saan ikka tehtud ja koduaias toimetan ka natuke,» ütles ta. Liikumisel toetub Aili kepile, kodus otsib abi uksepiidast või kapinurgast.
Aili põlved hakkasid valu tegema juba keskeas, hullemaks läks, kui ta oli saanud üle 40.
Aili meelest võib tema põlvehädadel olla kolm põhjust. Kõik 45 tööaastat on ta pidanud tegema tööd püstijalu.
Liigesevaevuste all on kannatanud ka mitu Aili sugulast, seepärast võib põlveprobleem ka suguvõsa viga olla. Lisaks on suurema koormuse põlvedele pannud Aili keskmisest suurem kehakaal.
Naiste liigesekõhred on hõredamad
Tartu Ülikooli arst-õppejõud Ann Tamm selgitas, et kõige sagedasem tugi-liikumiselundite haigus ongi põlveliigese osteoartriit ehk põlveliigese artroos. «See on niisugune haigus, mis algab 30–35. eluaastates, kogu maailmas on haigestumise järsk tõus naistel pärast menopausi viiekümnendates aastates,» lausus ta.
Põhjus, miks naistel on põlvehädasid rohkem kui meestel, on Tamme selgitust mööda selles, et naistel ongi kõik liigesstruktuurid meestest erinevad. «Liigesekõhred, eriti põlveliigesel on õhemad kui meestel,» täpsustas ta.
Põlveartroosi süvenemist soosivad ka välisfaktorid. «Neil, kes seisavad kaua aega ühes asendis, näiteks õpetajatel, müüjatel või apteekritel, võib põlvevaevusi rohkem esineda,» ütles Tamm.
Artroosi arengut ja teket soodustavad vanemas eas saadud põlvetraumad. «Kui traumad on nooremas eas, paranevad need paremini ära,» märkis Tamm.
Nii nagu on halb liiga palju seismist, on halb ka liiga palju kükitamist või istumist. «Kõigest, mida on liiga palju või liiga vähe, peaks hoiduma,» ütles Tamm.
Põlvevalude ennetuseks ja leevenduseks soovitas Tamm ennast tööpäeva jooksul aeg-ajalt liigutada. «Kehaline koormus peaks olema tavalisele liikumisele iga päev veel pool tundi lisaks, lastel vähemalt poolteist,» lausus ta.
Tamm selgitas, et kui iga tunni, mille laps arvutis veedab, peaks ta hüvitama tunni kehalise koormusega. «Mida mitmekülgsem on kehaline koormus kasvueas, seda paremad on liigesekõhred täiskasvanuna,» põhjendas ta.
Tamme teada on soomlased kindlaks teinud, et mida mitmekesisem on varajases nooruses kehaline aktiivsus, seda paremad on kõhred täiskasvanueas.
Kuigi kõigist teadaolevatest riskiteguritest hoiduda ei saa ja kõiki põlveliigest ohustavaid tegevusi vältida pole võimalik, saab Tamme meelest üht-teist siiski põlvede heaks ära teha. «Me saame vältida liigesetraumasid ja kukkumisi, kaitstes sportides põlvi põlvekaitsetega,» lausus ta.
Kui õues on külmakraade rohkem kui kümme, soovitas Tamm kanda põlveliigeste tarvis soojendavaid ortoose.
Vältida tasuks ka ülemäärast intensiivset lühiajalist koormust. Tamm tõi näite oma elust. «Kolisime ühest majast teise ja üks kolleeg kandis kolm päeva raskeid preparaadikaste, pärast seda ei saanud ta oma põlvedega enam päris hästi hakkama,» lausus ta. «Üks tuttav käis Egiptuses ja ronis kaks päeva mööda püramiide, mille järel põlvevalu oluliselt süvenes.»
Kuid õnneks pole artroos selline haigus, mis kogu aeg hullemaks läheb. Tamm tutvustas Elvas tehtud uuringut, milles osalesid 35–55aastased inimesed. «Kolmandikul läks valu kolme aasta jooksul suuremaks, kolmandikul jäi samaks ja kolmandikul väiksemaks,» ütles ta.
Artroosiga ongi nii, et on ka selliseid, kellel on artroos küll olemas, kuid valu ei pruugi üldse olla.
Samas ei pruugi iga valu veel põlveliigeste artroosi tähendada. Siiski, kui valud tekivad, on Tamme ütlust mööda tarvis perearsti poole pöörduda, et mitte lasta valudel muutuda krooniliseks.
Artroosi üks tunnus on eelmise kuu jooksul enamikul päevadel esinenud põlvevalu.
Üks võimalus valudest vabaneda on ravimite tarvitamine. «Tavaliselt võetakse glükoosamiinsulfaati või valuvaigistit, eelistada võiks paratsetamooli,» lausus Tamm.
Tuleb teha sporti
Kuid ravimitest üksi ei piisa, peaks sinna juurde kindlasti kuuluma igapäevane kehaline koormus. «Pole võimalik nii, et võtad ainult rohtu ja midagi muud enda heaks ei tee,» märkis Tamm.
Spordialadest, mida artroosihaige harrastada võiks, soovitas Tamm enim ujumist ja kõndimist. «Aga käimise puhul tuleb jälgida, et pinnas oleks pehme, sest asfaldi peal on oht põrutada kõhre,» selgitas ta.
Tamm ütles, et kõhremassi kaotust otseselt vältida polegi võimalik. «Nii nagu südame pulsisagedus langeb üks löök aastas pärast 20ndat eluaastat, hakkab kõhremass vähenema üks protsent aastas alates 30ndatest eluaastatest,» selgitas ta. Kõikidel ei pruugi artroos progresseeruda, aga kui ta olemas on, siis temast lahti ka ei saa.
Tamm ütles, et selle haigusega tekivad tegevused, mida inimesed asuvad vältima teadlikult või ebamugavuse pärast. «Ühel hetkel haige enam ei kükita, ei jookse, ei põlvita ega hüppa,» sõnas ta.
Tamm selgitas, et inimene on nii tark ja osav, et saab selliseid tegevusi vältida, ilma et tema elukvaliteet oluliselt kannataks. «Probleem on, et esialgu oli haige üks põlv, nüüd hakatakse seda hoidma ja koormatakse üle ka vastaspoole põlv,» hoiatas ta.
Haiguse uurimisele hakati kogu maailmas tõsisemalt tegelema 1990. aastatel, kui algas üleilmne liigesedekaad.
Enne seda valitses arvamus, et artroos on otseselt seotud vananemisega. «Aga see pole mitte ainult vananemine, see on haigus omaette,» kinnitas Tamm.
Järvalased saavad liigeseprobleemidele vastuseid üleilmsel tervispäeval, 1. aprillil, kui Järvamaa keskraamatukogus tuleb luu- ja liigesehaigete teabepäev.