Veel kord omavalitsuste liitumisest

Aldo Tamm

FOTO: Andrus Eesmaa

Koeru vallavolikogu on teinud naaberomavalitsustele ettepaneku kaaluda tõsiselt valdade ühinemist. Arvame, et praeguses Eestis on omavalitsuste suutlikkus nõrk ning kadunud on tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Miks ja kuidas see on juhtunud?

Meenutagem omavalitsuste tekkelugu. Laskumata aastasadade tagusesse aega, olid Eesti Vabariigis enne 1940. aastat kohalikud omavalitsused kahjuks olemuselt keskvõimu käepikendused.

Kuni 1937. aastani oli omavalitsuste tegevuse seadusandlik alus tsaaririigi 1867. aastast toiminud seaduste olemus. Omavalitsuste reform sündis 1937.aastal korporatiivse valitsusstiiliga autoritaarsesse riigivalitsemise keskkonda.
Seega, kui Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel, ei saanud seda teha omavalitsuste puhul.

Omavalitsuste
autonoomia piseneb

Maapiirkondades jäid omavalitsused nõukogudeaegsete külanõukogude piiridesse, mis langesid tavaliselt kokku majandite, see on kolhooside ja sovhooside piiridega. Seega ega meil omavalitsuste puhul arvestatavat kogemust ju olegi.
Seejuures 1989. aastal, kui rahvas lootusrikkalt iseolemise poole püüdles, võeti kasutusele omavalitsuse mudel, kus keskvõimuga omavahel eriti ei põimutud.
Omavalitsuste autonoomial oli riikliku iseseisvuse püüdlustes tasakaalustav ja garanteeriv roll. Süsteem toimis ka riikliku iseseisvuse saavutamise järel 1990ndatel üsna edukalt. Omavalitsused omasid teatud autonoomiat, millele lõi tõsise hoobi Ida-Virumaal tegutsenud venemeelsete intrite keskvõimust eraldumise katse.

See tõi endaga kaasa omavalitsuste volituste teatud piiramise, põhjustades ka olukorra, kus kohalikele omavalitsustele ei delegeeritud maaomandit.
Nii see tasakaal keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel pikapeale vähenes. Tollastes tingimustes oli ehk valitsusel õigegi hajutada riske ja vastutust.
1993. aastal kehtestatud kohalike omavalitsuste korraldamise seadus hakkas esialgu üsna edukalt toimima. Seda ka valdade moodustatud omavalitsuste liitude toel.  

Nõukogudeaegse valitsusvormi kiirema mõranemise eesmärgil seadustati ühetasandiline omavalitsuslik korraldus.
Olin tollaste otsuste tegemise juures ja mäletan hästi, et arvati teema juurde viie kuni kümne aasta jooksul tagasi tulla ja korrektiive teha.
Samas jäid tollaste tugevate maavalitsuste juurde maakogud ehk mingil määral poolteisetasandilise omavalitsuse aseaine.
Maakogude tegevus küll varsti lõpetati, aga sellele vaatamata olid meil 1990ndatel suhteliselt tugevad ja riigi rahastatud maavalitsused.

Seejärel nende osatähtsus järjest vähenes koos rahasummade vähendamisega. Nüüd on nad jäänud peaasjalikult siseministeeriumi käepikenduseks.
Samas hakkasid ilmnema omavalitsuste raskused. Juba 1993. aasta maksuseadusega jäid omavalitsuste maksud Euroopas väikseimaks.
Maakondlike funktsioonide ja ürituste rahastamine läks tõusujoones valdadele. Omavalitsuste liidud jäid kõigest MTÜ staatusesse ja riigi toetuseta.
Haldusterritoriaalne reform on mitmekihiline protsess, mille üks oluline eesmärk on tugevdada omavalitsuste tasakaalustavat rolli keskvõimuga.

Praegused esindusliidud seda ei suuda, nad ei suuda enam kanda ka omavalitsustele olulisi ühisteenuseid. Nende staatuseks on jäänud olla paraadlik esindusorganisatsioon.
Vaieldamatult on Järvamaa omavalitsuste liit ka maakonna identiteedi hoidmisel kultuuri- ja sporditegevuse väärtustaja ning vajalik mitmes muuski rollis.

Aga igapäevaelu peavad korraldama vallad konkreetset vastutust kandvate struktuuriüksustega.
Hea uudis on siinjuures, et riigikogu võtab septembris keskvõimu ja kohalike omavalitsuste tasakaalu küsimuse arutusele, sest keskvõim on viimasel ajal võtnud järjest rohkem omavalitsuste tegevust koordineerida. Valitsus on ladunud neile ülesandeid ja vastutust, mis on alarahastuse tõttu ammu tasakaalust väljas. Sellise arenguga piseneb omavalitsuste autonoomia.
Oluline vastukaal sellele on valdade optimaalne suutlikkus, milles omakorda on oluline roll optimaalsel suurusel (mastaapsusel) koos sellega kaasnevate võimalustega.

Lõuna-Järvamaa inimesed on moodustatud Türi vallas sellega hakkama saanud, kuigi praegune keskkond pole lasknud nende eelistel veel täies ulatuses mõjule pääseda.
Muidugi tuleb leida valdade ühinemise suhtes konsensus ja seejuures aru saada, et see pole vaid piiride muutmine ja et reformiga kaasnev ümberkorraldus peab hõlmama ka maksubaasi korrelatsioonis täpsustuvate ülesannetega.

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et 21. sajandi tähendus on üleilmastumise kõrval regioonistumisel. Vastandid ei pruugi alati põrkuda, vaid anda hoopis sünergiat ja tasakaalu. Eelseisvatel aastatel on Euroopa Liidus arendamisel makromajanduslikud piirkonnad (Läänemere, Doonau).

Väikeste liitumine
on paratamatus

Mitte ainult riigil, vaid ka meie kohalikel omavalitsustel peab olema avanevaks koostööks võrdväärse või vähemalt arvestatava partneri mastaapsus.
Seejuures tuleb meil leida, milline on siinse piirkonna optimum vabadusastme ja eneseteostuse tagamiseks.
Peame kümmekond aastat väldanud seisaku järel läbima lõppude lõpuks hindamis- ja otsustamisfaasi. Kui uuringud ja avaliku arvamuse küsitlused on tehtud ning selgus käes, tuleb tegutseda.

Meie tulevased optimaalse suurusega omavalitsused peavad andma lisaväärtuse parema atraktiivsuse ja konkurentsivõime saavutamisel.
Sellega tagatakse oma õigus ja kohustus iseseisvalt ja parimal viisil korraldada ja juhtida kohalikku elu: toetataks kohalikku hariduskorraldust, inimeste loovust ning ettevõtlikkust ja sotsiaalset sidusust.
Väikeste omavalitsuste liitumine on paratamatus. Arvasin seda juba kümme aastat tagasi ja seda enam praegustes tingimustes. Mahajooksnud aeg on kahjuks kaotatud aeg.

Lisaks veel oluline osa kaotatud Järvamaad (pean silmas Lääne-Virumaa koosseisu lahkunud Lehtse valda).
Omajagu on niisugune olukord mõjutanud ka keskasutuste Järvamaalt lahkumist. Kas jäämegi vaidlema oma ametitoolist kinnihoidmise nimel?
Ümberkorralduste järel jätkub tublidele ametnikele oma võimete rakendamiseks tööd küllaga. Nähtavad ja ka nähtamatud bürokraatlikud takistused tuleb seljatada.  
Peaksime arutlema selle üle, millised teenused peavad jääma kohapeal kättesaadavaks. Mis on need asjad, mis tagavad konkurentsivõime säilitamise ja arengu. Milline peab olema osavaldade ja neis toimivate esinduste (ametnike) roll ja statuut.

Kardan, et projektipõhise majandamise ajad on otsa saamas, vähemalt selle põhimõtted oluliselt muutumas. Pole kindel, kas ümberkorraldused annavad raha olulist kokkuhoidu ja juurdesaamist, aga selle paremat ja efektiivsemat kasutamist kindlasti.
Igapäevaelus tuleb õppida kasutama kodanikuühiskonna ja otsedemokraatia võimalusi. Selleks tuleb end olude ja võimalustega kurssi viia.
Ka sellega, et ega inimesed meie ümber ju tegelikult ühinemist karda, pigem ootavad nad tervendavaid muutusi.

Samuti tuleb kodukandi arenguks osata kasutada mastaapsusest tulenevaid majanduslikke ning laiemalt riigi piires ja ka väljaspool Eestit tekkivaid koostöövõimalusi. Laieneb sotsiaalne õiglus ja demokraatia.  
Loomulikult on inimesed uuenduste suhtes esialgu ettevaatlikud, aga koostööeeldused on minu arvates head. Inimesed on teotahtelised ja mis kõige tähtsam: neis on veel soovi ümbritsevat keskkonda eluvõimelisemaks ja paremaks muuta.

Sellelt pinnalt lähtubki piirkonna arengu eeldus.
Mul pole valmis retsepti Järvamaa valdade võimaliku arvu kohta. Kümmekond aastat tagasi arvasin, et võiks olla neli valda, aga see oli enne Lehtse valla liitumist Tapa suurvalla koosseisu.
Praegu oleks ehk võimalik säilitada kolm valda, kusjuures võiksime valehäbita arutada põliste Järvamaa alade tagasikutsumist Järvamaa koosseisu.

Näiteks võiks kõne alla tulla Koeru kihelkonda kuulunud Rakke vald ja Türiga tihedalt seotud Käru vald. Miks mitte loota ka Tapa piirkonna kui kunagiste Järvamaa alade taasliitumist.
Eesmärgid peavad olema reaalsed. Eeltoodu on loomulikult suur ambitsioon, seda eesmärgil parandada meie ühist elu- ja majanduskeskkonda.  
Valdade ühinemine pole imerohi, vaid saab olla täpselt nii tõhus, kui oskuslikult on rakendatud komponentide kogusumma.
Olen nõus härra Jüri Ratasega, kes hiljaaegu meedia vahendusel kordas tarkust, et omavalitsuste reform peab olema teadmistepõhine. Arutlegem siis, mida milleks vajame ja kuidas eesmärgi poole püüelda.

Aldo Tamm

Tagasi üles