Eestis ja välismaal tuntust koguva bändi Nevesis basskitarristi Bert Järveti meelest peab muusikas olema kirge ja minekut. Temale mõjub laval olek kui narkootikum, mida ta kogu aeg juurde vajab.
Laval olek mõjub kitarristile kui narkootikum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paide ühisgümnaasiumi XIc klassis õppiv Bert Järvet on muusikaga tegelenud lapsest saadik.
Huvi muusika vastu olevat ta pärinud muusikaõpetajast emalt.
Laulma hakkas ta lasteaias. Kooli minnes alustas teises klassis mudilaskooriga. «Niimoodi lauldes kütsin kümme aastat,» lisas Bert.
Lisaks laulmisele oskab Bert mängida basskitarri, mille õppimist alustas iseseisvalt kuus aastat tagasi. Muusikakooli ta ei läinud, sest sellist ala siis veel seal ei olnud.
Kolmveerand aastat tagasi tegi Bert küll kooli sisseastumiskatsed, kuid lõpuks ikkagi ei läinud, sest arvas, et on juba liiga hilja.
Iga heteromees unistab bändist
Esimese basskitarri sai Bert samuti umbes kuus aastat tagasi. Selleks pidi ta kõvasti pingutama. «Hinded pidid olema korras, ise pidin olema viks ja viisakas ning eks omajagu sai poetud ka,» meenutas ta.
Praegu on Berdil juba kolmas pill. Kõige rohkem meeldis talle eelmine kitarr, aga et praegune muusika nõuab rohkem konkreetsust, leiab ta, et see pill on neist kolmest kõige etem.
Küsimusele, kas ta oskas juba noorena unistada oma bändist, teadis Bert kohe öelda, et iga heteroseksuaalne mees on unistanud oma bändist.
Praegu mängib Bert basskitarri Nevesises, kuid enne seda on tal olnud ka teisi bände. Kõrvu Fliplikeiga hakkas tegutsema üks, millel polnud õieti nimegi. Koos Simo Toode ja Hendrik Liivikuga sündis mõni lugu ning sinna asi jäigi.
Bert on mänginud bassi veel Limestone’is. Sinna sattus ta Marko Kleini kaudu, kes kutsus teda kohvikusse kohtingule ja küsis, kas ta tahaks bändi teha. Loomulikult jäi Bert nõusse.
Üsna ruttu tulid teised pillimehed juurde ja Limestone sai hoo sisse. Bänd tegutses umbes kaks aastat, Bert oli siis kõigest neliteist.
Bert ütles, et nüüd on nende bändide aeg läbi ja ta pühendub ainult Nevesisele.
Kui pool aastat tagasi eelmise bassimehe ja Nevesise teed läksid lahku, avanes Berdi võimalus. Loomulikult oli ta jälle otsekohe nõus. Bert on Nevesises kõige noorem.
Bert ütles, et Nevesise muusikat võib iseloomustada kui soner rock’i, vana kooli, hardrock’i, kütet.
Sellist muusikat, nagu tänapäeva Eesti poppmaailmas esineb, ta kindlasti teha ei tahaks. «Mulle ei meeldi niisugused bändid, et lähme ostame nüüd Seppäläst katkised teksad ja las siis mingisugune produtsendijunn kangutab meile süntekal lood valmis,» arutles ta. «Muusikal peab olema kirge ja minekut.»
Et ansambel koosneb väga erinevatest inimestest, on neid kokku saada vahel raske. Bert selgitas, et põhiprobleem on logistika, näiteks ühel pillimehel on Tartu lähistel pere ja lapsed, üks paikneb Tallinnas. Sellegipoolest võtavad kõik bänditegemist tõsiselt.
Bändi iseloomustavad kirglikkus ja räpasus
Proovid on muusikakoolis, kuid kohad vahetuvad tihti. Kokku tulevad nad kaks või kolm korda nädalas.
Berdi meelest läheb Nevesisel praegu hästi. Hiljuti esinesid nad Tallinnas Music Weekil. «Järelkaja oli super!» ütles Bert. «Meie vastu näidati huvi nii Soomest, Rootsist kui ka UK-st.»
Samuti on nädalavahetustel palju tööd. Kõige tihemini võib Nevesist kuulda Viljandis, Tallinnas ja Tartus.
Bert tunnistas, et kui ta lavale läheb, näeb ta välja nagu peletis. «Mul on selline vaimust võetud tunne, jäsemetesse tuleb värin sisse, näen ainult oma pilli ja lavavalgustuse taga osakest publikust, kõik see värk oleks nagu kokku pakitud,» selgitas ta. «Laval olek ja pillimängimine nagu narkootikum, mida pidevalt juurde vajad.»
Enamik esinemisi algab nii, et üks kidrameestest Erki Reim läheb lavale, hakkab kitarril improviseerima ja pärast seda lähevad peale kõik teised ning annavad asjale suure võimsa alguse.
Kontsertidel tavaliselt suuri vigu ei esine, kuid Berdi meelest on kõige halvem variant, kui mängukoht on helitehnikaga halvasti varustatud ja saali akustika on nii kehv, et oma mängu ei kuule.
Tallinna Music Weekil jooksis Bert näiteks kokku laulja Jannoga, kuid õnneks mängisid nad selle hästi välja ja keegi ei saanud vist aru, et see juhtus kogemata. «Janno ajas oma küünarnukiga mu kitarril totaalselt häälest ära kaks alumist keelt, mida selles loos hädasti vaja läks,» selgitas ta. «Lõpuks püüdsin õiged noodid kuidagi kätte saada ja loo lõpuni mängida.»
Lood valmivad tavaliselt nii, et Bert ja Erki Reim saavad kokku, istuvad maha ja hakkavad mõnda Erki ideed arendama, kuni instrumentaalosa on valmis.
Järgmisel korral, kui tulevad Janno Reim ja Ken Koemets, kuulavad nad loo läbi ja hakkavad sõnu mõtlema.
Bert ütles, et mingit kindlat sõnumit nad ei levita, vaid laulavad noortest, armastusest ja pidutsemist. «Ma leian, et noored inimesed ei peaks kindlasti laulma sõdadest ja poliitikas, sest üheksakümmend üheksa protsenti juhtudest ei saa nad ise aru, kuidas asjad tegelikult on,» lausus ta.
Raudvaralaule, mida Nevesis live’is mängib, on kümmekond. «Esineme tihti ja lugude kirjutamiseks ei jää aega, seepärast mängime nii-öelda põhikava,» ütles Bert. «Nüüd tahame aja maha võtta, et saaks hakata tegelema uute lauludega.»
Bändilaulja Bert olla ei tahaks. «Mul on nõme kooripoisi hääl, kuid bändis laulmiseks on tarvis tugevat häält, mida minul pole,» põhjendas ta.
Nevesist iseloomustaks Bert sõnadega «kirge täis», «hoogne»,«räpane». «Räpasus väljendub meie live’is, mis pole ei hügieeniliselt ega tehniliselt puhas,» ütles ta. «Rokk ongi selline higine ja vihane, kirge täis kütmine.»
Tavaliselt on rokkarite puhul levinud arvamus, et nad kipuvad liialdama alkoholiga, on agressiivsed ja probleemsed.
Bert kinnitas, et neil sellega probleeme pole ja joomarluse süüks ei saa küll midagi ajada. «Samuti oleme olemuselt sõbralikud ja toredad inimesed, agressiivsusest siin rääkida ei saa,» lisas ta.
Võimsaid tulevikuplaane Nevesis ei pea, pigem elab ta päev korraga. Bert ütles, et plaadi tahavad nad valmis jõuda suve lõpuks, millele peaks järgnema uue video väljalaskmine.
Hiljuti valmis ühe päevaga Tallinna linnahallis video laulule «7 000 000 Years», mida näeb Youtube’ist.
Suveplaanidesse mahub veel esinemisi nii Eestis kui välismaal, täpsemalt Venemaal, kus on sõprusbänd, ning Lätis ja Leedus. «Eestis on üsna raske uutel bändidel läbi lüüa,» põhjendas Bert.
Berdi meelest on bändi teha kerge, aga kui tahta head ja korralikku asja, tuleb palju vaeva näha. «Alternatiivrokkmuusikal on turgu ainult välismaal, Eestis võib sellist elu endale lubada ainult Tanel Padar,» ütles ta.
Tulevikus soovib Bert arstiks saada, aga ta arvab, et see ei lähe täide, sest ta pole niivõrd mees, et üheksa aastat seda ametit õppida.
Bert Järvet
Sündis ja elab Paides.
1999–2009 laulis kooli koorides.
2002–2004 tegeles laskmisega, on harrastanud ka jalgpalli, korvpalli ja karated.
2004–2009 näitles kooli näiteringis.
2004 alustas basskitarrimängu.
2005–2007ansambel Limestone.
2010 – Nevesise basskitarrist.
Mõni kuu tagasi valmis bändil video laulule «7 000 000 Years», mida näeb Youtube’is aadressil: http://www.youtube.com/watch?v=6NiMEIEBoLM