Psühholoog: traumajärgset stressihäiret ei teki kõigil tulekahjus kannatanutel

Foto: Kaspar Pokk/Kanal 2

Järva Teataja palus põlenguohvrite loo juures kommentaari ka psühholoogilt. Vastab Marika Paaver, kliiniline psühholoog ja kliinilise psühholoogia vanemteadur.

Traumajärgset stressihäiret ei teki kõigil tulekahjus kannatanutel, vaid vastava eelsoodumusega isikutel. Traumaatiline reaktsioon tekib, kui midagi häirivat juhtub liiga äkitselt ja ootamatult, nii et närvisüsteemil tekivad probleemid selle info töötlemisel. Sellisel juhul reageerib närvisüsteem sellele teatud mõttes blokeerumisega. Inimesel võivad juhtunust olla katkendlikud mälestused. Ta võib kogeda pidurdatud, teotahteta, tardunud olekut. Tal võib olla  tunne, et ta ei suuda enam midagi tunda ega nautida. Samuti võib ta tunda, et midagi tema elus on pöördumatult muutunud, et üleelatu on kahjustanud tema olemust ja maailmapilti. Et ta on juhtunu tõttu teistest liiga erinev ja ei suuda nendega enam sidet luua. Või siis, et ta ei saa iial end enam turvaliselt tunda. Sümptomiteks on ka ärritumine, unehäired, kõrgenenud valvsus ja kergesti ehmumine. Kui sümptomid on kestnud enam kui kuu, on tegemist häirega, mis vajab ravi.

Risk võib olla suurem näiteks inimestel, ja kes arvavad, et negatiivsed emotsioonid on ohtlikud ja talumatud. Samuti nendel, kes üritavad iga hinna eest emotsioone kontrollida ja alla suruda. Probleemi hoiab alal ka traumaga seotud isikute, kohtade ja mälestuste vältimine. Üks tegur, mis takistab terveneda, on ka see, kui inimene tahab kohe tunda end samamoodi kui enne õnnetust ja soovib vältida õnnetusega kaasnevaid tugevaid tundeid. Nende allasurumiseks näiteks neelab rahusteid ja joob, matab end töösse. Seeläbi istub inimene eituses ja kaotuse integreerimine ei saa toimuda. Samal ajal aga kogu häiriv materjal tuleb välja unenägudes ja soovimatutes mälupiltides.