Delfist sai lugeda, mida Edgar Savisaar arvab tööpuudusest, sotsiaalsetest töökohtadest ja eurostki. Nii nagu ikka on mündil teine külg, mis ei ole sugugi nii läikiv ja ilus kui Savisaare poolt näidatud külg. Aga mündil on alati mõlemad küljed.
Tallinn on tööpuuduse mootor
/nginx/o/2015/11/09/4677767t1hf753.jpg)
29. juuli 2010, 10:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt faktidest.
On üldteada, et Eesti on majanduskriisi põhja juba läbinud ning majanduse tõus on alanud. Rääkimata omadest prognoosijatest, teevad ka väljastpoolt hindajad panuseid, kui suureks majanduskasv sel aastal kerkib. Igatahes järgmise aasta prognoos on lausa üle kolme protsendi, mis on märkimisväärne majanduskasv teiste EL-i riikidega võrreldes. Tööpuudus aga ei saagi langeda nii kiiresti kui ta tõusis. Inimeste ümber õpetamine, tööjõu kvaliteedi tõstmine võtab aega. Sellegipoolest on registreeritud töötus aeglaselt vähenenud juba käesoleva aasta veebruarist saadik. Valitsus investeerib otseselt tööturu elavdamiseks ja tööpuuduse leevendamiseks 2010. aastal 4 miljardit krooni, mis moodustab 1,9% SKPst.
Sotsiaalne töökoht on ajutise abinõuna tervitatav, aga siiski mitte mingi püsiv lahendus. Eriti kui andmed näitavad, et tegelikult töötajate arv Tallinna Autobussikoondise aktsiaseltsis 2009 aastal hoopis vähenes. Ei saa tööjõuturule positiivseks pidada kui alalisi töökohti kaotatakse, et juurde luua ajutisi sotsiaalseid töökohti!
Võrreldes Tallinnat ülejäänud Eestiga ütlevad karmid arvud, et kui 2008 a I kvartalis moodustas Tallinn Eesti töötute koguarvust 22 % siis 2010 a I kvartalis tervelt 35 %. Savisaare arvamust lugedes peaks ju vastupidi olema, aga võta näpust.
Osa Eestimaa inimesi on tõesti nii tublid, et nad mõtlevad ja tegutsevad laiemalt kui ainult oma kodumaakond või Eesti. Välismaale tööle minejad on ettevõtlikud inimesed, kes räägivad võõrkeeli ja suudavad ka teises keskkonnas ajutiselt hakkama saada. Just ajutiselt, sest Eesti majanduse arenemine ja hästitasustatud töökohtade tekkimine kodumaal toob nad jälle koju tagasi. Seetõttu ongi valitsus pingutanud ja pingutab edasi, et luua parimad tingimused ettevõtluse arenguks Eestis, mis toob kaasa uute töökohtade tekke. Valimiste võtmes on aga välismaal töötajad pigem Reformierakonna valijad, ettevõtlikud ja positiivse ellusuhtumisega inimesed.
Savisaar võiks muretseda hoopis selle pärast, kas need bussipargi töötajad, kes enne reisisaatjate tööle võtmist lahti lasti, ikka tema poolt oma hääle annavad. Karta on, et ei anna.
Ei lähe meelest ühe Eesti telekanali vahendatud lihtsa inimese kommentaar reisisaatjate töölevõtmise kohta - "pakazuhha". Usk Savisaaresse kipub inimestel kaduma, sest kõik tema viimase aja suuremad väljaütlemised on valeks osutunud. Paljud inimesed kaotasid reaalselt raha, kui nad Savisaarelt krooni devalveerimisest kuuldes oma säästusid valuutaks ümber vahetasid. Hiljem jälle tagasi, sest mingit devalveerimist ei tulnud ja eesti kroon püsis kindlalt. Seda tänu Eesti inimeste pingutustele, kes toetasid valitsuse majanduspoliitikat ja mõistsid raskete otsuste vajalikkust.
Raskem on mõõta eakatele tekitatud emotsionaalset kahju kui Keskerakonna esimees teatas täie kindlusega, et 2009 a oktoobris, kohe peale kohalikke valimisi vähendatakse pensione. Seda ei juhtunud. Ei ole kuulnud Savisaare suust vabandust eakate ees, kahetsemisest rääkimata. Mõni ime siis, et tema juttu on üha raskem tõsiselt võtta. Kuigi ju võiks, ikkagi suurima opositsioonierakonna juht.
Tõnis Kõiv
Reformierakond