Reportaaž: liftisõit viis lumepilvedeni

Koeru raadio ja televisiooni saatejaam DMITRI KOTJUH, JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

«Vaata, et siis vedelaks ei löö!» on kolleegi viimased sõnad enne toimetusest lahkumist. Ees ootab käik Eesti kõrgeimasse rajatisse ja kõige kõrgemale maapinnaga ühendatud töökohale. Koeru raadio ja televisiooni saatejaama.

Hirmust on asi kaugel. Isegi veidi kahju on, kui kuulen, et päris platvormile ei saagi, sest viimane lõpp tuleks minna redelit mööda. Trakside ja karabiinidega.

Jaama juhataja Tarmo Suur on kindel: platvormile ilma mastitehniku koolitust läbimata ei saa! See ei loe, et mul on teadmisi matkatehnikast, olen köitega laskunud Paide Vallitornist ja roninud kirkadega jääseinal.

Suur ütleb seepeale hoopis, et hulljulgeid, kes midagi ei karda, nad masti ei lubagi, sest nad on sama ohtlikud kui need, kes kohutavalt kardavad. "Nagu purjus inimesed, ei taha nad korraldustele alluda," põhjendab ta.

Ka lifti ei pääse allkirjata, millega tuleb kinnitada täielikku sõnakuulelikkust meiega kaasas olevale tehnikule. "Kas ma üleval karjuda tohin?« küsin naljatades. »Nii palju, kui kõrist tuleb," on Suur armulik.

Ühesilindriline neljataktilise bensiinimootoriga lift viib 300 meetri kõrgusele umbes 20 minutiga. Mootori rikke korral saab lifti liigutada käsivintsi abil, seda on võimalik peatada kõigil masti platvormidel.

350 meetri kõrgusele ronimine redelit mööda võtab väledal ronijal ehk mastitehnikul umbes tund aega. Umbes 20 aastat varem mastis käinud fotograaf Ingmar Muusikus ja ajakirjanik Tõnu Tramm ronisid platvormile  poolteist või isegi kaks tundi. "Alla tulime umbes poole tunniga," mäletavad nad.

Muusikuse ütlust mööda polnud kiiresti masti jõuda omaette eesmärk. "Minu jaoks on kuskile üles ronimine nauditav, sest mingilt kõrguselt alates muutub maastik ruutudeks ja vaade avaramaks," selgitab ta.

Nii ongi. Mis sest, et Järva-Jaani kohalt liiguvad silmanähtava kiirusega meie poole lumepilved. Tundub, et palju kiiremini, kui lift üles sõidab.

Mida kõrgemale jõuame, seda tugevamaks läheb tuul. Silmad elevusest pärani, vaatan ümbrust. Möödume punastest tuledest, mis pimedas masti asukohast märku annavad. Konstruktsioon on kord punane, kord valge. Satelliiditaldriku moodi seade kannab kirja «Tamsalu».

Kui alguses polnud ma sinikollase kombinesooni vajalikkuses kindel, siis üles jõudes tõmban kinnastes sõrmed varrukatesse. Sajab peenikest lund. Ka masti konstruktsioonide vahel on näha lund, mis ei kavatsegi ära sulada. Meiega kaasas olev tehnik Ants Aimsalu kinnitab, et üleval on miinuskraadid. Muidu on ilm ilus ja tuul pigem vaikne. Osa pilvi liigub meist allpool.

Adrenaliini lahtudes hakkab sõrmedesse ja varvastesse jõudma külmatunne. Pärast veerandtunnist hämarduva ilma uudistamist nõustume laskuma.

Nii nagu ülessõit, tundub ka allasõit palju lühem. Mis sest, et  teha pole muud, kui ühe koha peal seista või istuda. Kellanumbrid ei valeta: sõit algab 16.52 ja alla jõuame täpselt 20 minutit hiljem. Lihtsalt vaata ja naudi.

Mul pole midagi vastu panna Ingmar Muusikuse ja Tõnu Trammi seiklusele. Alla tulles oleks Muusikus poole maa peal ehk umbes 150 meetri kõrgusel äärepealt kogu fotovarustusest ilma jäänud. "Mul tuli fotokott kuskilt klõpsust lahti ja sain veel viimasel minutil kuidagi kaenlasse krabatud, teise käega redelist hoides," lausub ta.

«Kuidas oli?» küsib Tarmo Suur, kui kahe jalaga maa peal olen. «Äge! Tahan veel.» Suur naerab. Mulle meenub, et lubatud hääleproov jäi üleval tegemata. Mitte et sellest eriti kahju oleks.

Saan teada, et elektromagnetkiirgus, mis masti minekul piirangud seab, oli meie teekonnal lubatu piires –  mõõteriist oli tehnik Ants Aimsalul nii üles- kui ka allasõidul käes.

Autost, millele mastist jääpurikas on peale kukkunud, jääb järele vanaraud. Inimeste kaitseks katab väravast majani kulgevat asfalteeritud kõnniteed kaitsevõrk. "Kõige ohtlikum on kevadel, märtsis, kui päike soojendama hakkab," ütleb Suur.

Esialgu pole purikaid karta, kuigi esimesed peenikesed lumehelbed jõuavad juba maapinnale. Autotermomeeter näitab kolme soojakraadi, kui tagasiteel Koeru alevikus peatume.

Jään vaatama hämaruses vilkuvaid punaseid tulukesi. Nägu läheb naerule. Ka veel järgmisel päeval ei suuda keegi mitte millegagi mu ülespidiseid suurnurki allapoole kiskuda.

Tagasi üles