Karupere annab jahimehele igapäevaseid etendus

Kahe poolteistaastase pojaga karuema tavatseb käia Väätsa kandi metsades metssigade söödaplatsil nisu, aga veelgi rohkem kaeraga maiustamas. Kui vaid tahaks, võiks Metsamajandi jahtkonna jahimees Fred Viirmaa panna karupiltidest kasvõi näituse kokku. Foto: Erakogu

Külma- ja lumevaese talve tõttu võis karude talveuni jääda tavapärasest lühemaks. Väätsa metsades liikuv ja ootamatult kuulsaks saanud karupere on selle üks näide.

Metsamajandi jahtkonna jahimehele Fred Viirmaale üllatuseks ilmutasid karud esimest korda end täielikus päevavalges, mitte õhtul ega öösel.

Viirmaa meelest näitas see, et loomad oli ajanud liikvele ennekõike suur nälg. «Üldjuhul käivad nad ööpäeva jooksul söömas kaks korda ning tegutsevad söödaplatsi ümbruses paar tundi,» selgitas ta. «Et meie jahtkonna ala on väike, imestan nii ise kui imestavad ka teised, et sealt on paari aasta jooksul sedavõrd palju karusid läbi käinud. Näiteks kaks aastat tagasi nägin augustis korduvalt emakaru koos nelja pojaga.»

Viirmaa seadis metsa liikumissensoriga rajakaamera üles kaks kuud tagasi. Karupere ilmutas end esimest korda märtsi lõpus ning on sellest ajast olnud kaamera ees igapäevakülaline. «Minu kaamera poegadega emakaru varem pildistanud ei olnud, küll aga jäi eelmise aasta sügisel pildile üks teine karupoeg,» meenutas ta. «Ma nimelt vahetan kaamera asukohta. Kindlat piirkonda jälgin seni, kuni karupere seal toimetab, ja siis liigutan kaamerat.»

Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni jahinduse spetsialist Uno Treier pakkus, et lume- ja külmavaese talve tõttu võiski karude talveuni jääda tavapärasemast lühemaks. «Talv oli lühike, esimese liikumisi oli mängata juba lume peal. Ka aasta lõpp, november-detsember, oli meil nagu oli,» lausus ta.

Treieri hinnangul tähendas see kõik, et kui polnud just poegadega emakaru, pidid karud kevadel suhteliselt varakult tõusma. «Varane ärkamine tähendab loogiliselt võttes ka võimalikku suuremat toidupuudust,» märkis ta.

Öelduga nõustus ka Fred Viirmaa. «Kui talv on raskem, on ka karude talveuinak sügavam ja karu magab kauem,» lausus ta. «Sel korral talve praktiliselt ei olnud ning see mõjutas kindlasti loomade käitumist.»

Iga uus tahvelarvutisse laekuv loomapilt (kaamera seadistatud liikumise korral kaks pilti minutis) tekitab Paide päästekomando meeskonnavanemana leiba teenivas Viirmaas elevust.

Temasugusele tulihingelisele jahimehele on metsas juhtuvat äärmiselt põnev jälgida. «Ma ei taha kohe kapist relva haarata, metsaelu pakub lihtsalt huvi,» põhjendas ta.

Antud karuperest on tehtud juba sadu pilte. Kaamerasse on sattunud ka hulgaliselt teisi loomi metssigadest kitsede ja mäkrade-kährikuteni.

Uno Treier ei teadnud, et talve jooksul oleksid jahimehed mõne karu üles äratanud. Küll oskas ka sellest aastast esile tuua juhuse(id), kus karu(d) on rüüstanud mesitarusid, Järvamaal näiteks Koeru kandis. Juhtumeid on registreeritud ka Rakkes ehk Järvamaa ja Lääne-Virumaa piirialadel.

Karudega on 2005. aastast jahimehel Fred Viirmaal oma teema. Lubas ta juba eelmise aasta karujahihooaja alguses (1. augustist 31. oktoobrini), et enne esimese karu küttimist habet maha ei aja.

Viirmaal oli võimalus lasta üht nooremat isendit, kuid päeva lõpuks jäi karu küttimata ja habe kasvab mis mühiseb. Nii veel vähemalt kolm-neli kuud. «Järvamaal on karusid rohkem, kui ametlik statistika näitab. Me räägime kümnetest loomadest,» lausus ta. «Kahel viimasel aastal on meie jahimeestel olnud luba küttida neli, enne seda kaheksa karu.»