Keset metsi kerkis 12meetrine vaatetorn

Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Täna pärastlõunal kajas üle Merja küla metsade Eesti hümn ja kõrgel puudelatvade kohal lehvis sinimustvalge lipp. Muud ei paistnud taamalt midagi, ainult mets, vahel mõni lagendik, nende keskel looklemas mülkaks muutunud tee.

Merja linnamäel oli aga rahvarohke: seal avati pidulikult uus vaatetorn, teadaolevalt juba kolmas.
Merjal Jaagu talus kõik lapsepõlvesuved veetnud Ain Allik ja Mati Lutsokert meenutasid, et esimene, nn triangulatsioonitorn (neid oli siis nii tihti, et ühest tornist teise ära paistaks) kerkis siia esimese vabariigi ajal. Trepp ega redel selle torni tippu ei viinud, sinna pääses mööda nurgaposti ronides.

Teise ehitasid siia viiekümnendate lõpus nõukogude sõjaväelased. «See tehti maas valmis ja tõmmati siis traktoriga püsti,» teadis öelda Ain Allik.
Pikkust oli tollel 18 meetrit, uuel 12.
Torn madalam, mets kõrgem – ega mööda treppe tornitippu ronides muud paistagi, kui Koeru mast ja mets, selle tagant jälle mets.

Torni ehitada sai Endla looduskaitseala sõprade selts koostöös nelja küla – Abaja, Merja, Valila, Koidu-Ellavere – seltsiga LEADER programmist 161 000 krooni, omaosaluseks vajamineva kümme protsenti tasus Koeru vald.

Torni pani püsti Jak-Ehitus OÜ, lisaks üks omakülamees Anti Liivak, kellel oli au esimesena torni tippu joosta, vahuveinipudel näpus.
«Tee Schumacherit ka!» nõuti alt.
Tegigi ja piserdas torniuudistajad vahuveiniga üle.
Endla looduskaitseala sõprade seltsi juht Valdek Allik tuletas meelde, et Merja linnamägi, selle ümber laiuvad metsad ja sood on ikka olnud selle kandi rahvale pelgupaigaks.

Merja arvataksegi olevat tekkinud põgenike külana pärast ordurüütlite sissetungi Järvamaale 1212. aastal, kui ümbruskaudsed külad maha põletati.
«Osa Liivi sõja aegseid koopaid, mille kohalikud elanikud mäekülgede sisse tegid, kuhu Ivan Julma vägede eest põgeneda, on veel praegugi näha,» lausus ta. (JT)