Eksministri hinnangul on sigade kiireloomuline hävitamine viga

Endise põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri meelest peab mõtlema ka sellele, et võib-olla tulebki ühel hetkel suur osa meie seakarjast hävitada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Endise põllumajandusministri, praegu riigikogu aseesimehe tööd tegeva Helir-Valdor Seedri ütlust mööda ei vasta tõele arusaam, et poliitikud on Aafrika seakatku suhtunud naiivselt. Küll aga pole ta nõus kõigega, mida pärast viiruse farmidesse jõudmist on tehtud.

Helir-Valdor Seeder, millise mulje on riigi käitumine Aafrika seakatku puhul teile jätnud? On kõlanud näiteks kriitika, et riik on olnud ennetusmeetmeid kasutusele võttes liiga loid ning alles nüüd, kui tagajärgedega on tulnud võitlema hakata, aktiivsemaks muutunud.

Minu arvates ei ole põhiprobleem olnud ennetustegevuses, ehkki mingil määral saanuks seakatkuks ilmselt ka rohkem valmis olla.

Võin kinnitada, et ettevalmistustega hakati pihta mitu aastat enne seda, kui katk jõudis Eesti metsadesse. Ka mina olen lugenud aeg-ajalt kommentaare, et riik, poliitikud, ametnikud ja sealihatootjad olid sinisilmsed ja arvasid, et katk läheb meist mööda, aga see ei vasta üldse tõele.

Mäletan selgelt, et juba 2012. aastal olid ministeeriumis nõupidamised, kus kohtusime ka tootjatega. Jälgiti katku lähenemist Eesti piirile. Kõigile oli selge, et 99,9protsendise tõenäosusega jõuab katk ühel hetkel Eestisse. Rõhutan, et arusaam oli ühene.

Küll aga olen kriitiline selle suhtes, mis on juhtunud pärast seda, kui katk on jõudnud farmidesse. Minu meelest pole olnud õige otsus sigu sellisel kujul kiireloomuliselt hävitada.

Kui katk farmis avastati, siis minu arvamist mööda oleks pigem tulnud jätkata uurimist ja hävitada karja osade viisi. Sellisel juhul poleks tõenäoliselt olnud vaja sigu suurejooneliselt matta, vaid nad oleks saanud ohutult põletada, nagu kord ette näeb.

Selge see, et surnud sead tuleb kohe likvideerida, kuid hävitatud on karjasid, millel pole olnud mingeid väliseid haigestumise tunnuseid.

Matmine on kõige kulukam ja töömahukam, aga ka kõige ohtlikum ja pikaajalisem protsess. Matmiskohti peab seirama ja neid käiakse tagantjärele desinfitseerimas.

Keegi ei saa sajaprotsendiliselt välistada ka veereostuse ohtu. Millegipärast räägitakse ainult põhjaveest, aga on ju ka pinnapealsetes horisontides asuvad veed, mis on samuti nakkusohtlikud.

Jahimehed on pahandanud, et neil ei lubatud varem vabamatel tingimustel jahti pidada. Kas ajujahi keelamine oli viga?

Tagantjärele tarkusena võin ka mina oletada, et metssigade populatsiooni kiirem hävitamine oleks olnud õigem. Kui eelmisel aastal otsustati ajujahti mitte lubada ja kehtestada erakorralisi limiite, öeldi, et sellega võime põhjustada taudi kiirema leviku.

Nüüd teame, et katk levis ikkagi ja jõudis üsna kiiresti farmidesse.

Muide, kui võrrelda Eesti, Läti ja Leedu ennetustegevusi, siis need on üsna sarnased. Jah, mõningad erinevused on, aga pigem nüanssides.

Üks, mille poolest Eesti erineb, on see, kui palju sigu on tulnud katku tõttu hukata. Kas te olete suutnud endale ära seletada, miks on läinud nii, et ligemale aasta otsa püsis seakatk metsas ega suutnud ühtegi lauta tungida, aga siis murdis lühikese ajaga maha mitu farmi ning pääses ka sellistesse, kus olid tarvitusele võetud kõikvõimalikud meetmed?

Olen selle üle väga palju mõelnud ning sellest spetsialistide, veterinaaride, jahimeeste ja poliitikute ning nii väikeste kui ka suurte seakasvatajatega rääkinud.

Olen esitanud täpselt sama küsimuse: miks on katk siin niimoodi farmidesse levinud? Selget vastust ei ole ma saanud.

On paar asjaolu, aga need ei ole veenvad. Näiteks see, et meil on seakasvatus rohkem kontsentreeritud ehk suuri kasvatajaid on meil rohkem kui Lätis või Leedus.

Või et meil oli metssigade populatsioon kõige suurem ja katkukolle seetõttu intensiivsem. Kuid need on minu meelest väga üldised ja üsna nõrgad argumendid.

Eestile terendab Euroopa Komisjoni otsus, mis muudab terve riigi niinimetatud punaseks tsooniks. Mida see Eesti sealihakasvatusele tähendaks?

Kui nii peaks juhtuma, on see sektorile katastroof. Loomakasvatus on valdkond, kus tuleb niikuinii kulutusi teha. Selles valdkonnas ei ole võimalik kehtestada sundpuhkust ning keerata uks ajutiselt lukku nagu saapavabrikus. Terve Eesti muutumine ohutsooniks, kus kehtivad piirangud, oleks kogu sektorile väga traagiliste tagajärgedega.

Ent eks katku puhul tulegi erakorralisi meetmeid rakendada. Mingil määral saan ma Brüsseli käitumisest aru. Nad tahavad, et katk ei leviks üle terve Euroopa, ja püüavad teha omalt poolt kõik, et seda peatada.

Praegu peab mõtlema ka sellele, et võib-olla tulebki ühel hetkel suur osa meie karjast hävitada.

Tuletame meelde, et kui mina olin minister, tuli Talleggis kogu linnukari hävitada. Sajaprotsendiliselt. Praeguseks on tootmine taastatud ja ütleksin, et lausa uuel kvalitatiivsel tasemel.

Võib-olla tuleb Eesti seakasvatusel elada üle katastroofiline kriis, aga see ei tähenda, et see võiks igaveseks kaduda. Meil on kõik tingimused, et sealiha toota.

Kuidas maaeluminister Urmas Kruuse on teie meelest praeguses keerulises olukorras hakkama saanud?

Ta on sattunud tõepoolest keerulisel ajal ministriks olema. Samas – millal põllumajanduses keerulist olukorda ei oleks? On olnud ebasoodsad ilmastikutingimused, ikaldused, turutõrked, majanduskriis, haigused... Põllumajandus on kogu aeg väga riskialdis valdkond.

Eks aeg anna arutust. Mina ei tahaks oma järeltulijale hinnangut anda. Las seda teevad need, kes pole põllumajandusministrid olnud. Minu hinnang ei pruugi olla kõige objektiivsem.