Koola poolsaar: metsik seiklusreis inimtühjusse

FOTO: Erakogu

Augustis võtsid automatkajad ette teekonna Koola poolsaarele. Kuu aega ja edasi-tagasi 3500 kilomeetrit viisid nad kõigist ja kõigest unustatud maalapile Venemaa loodeosas.

«Hiired sama suured kui rotid (uimased tegelased, kes istusid vihmase ilmaga autode all ja põrnitsesid seiklejaid). Teedeta maastik (tempoks näiteks 80 km kuue päevaga). Kolm nädalat telefonilevita (satelliittelefon kaasas, aga ilma laadijata). Mõlema auto paagis üle 500 liitri kütust (kogus, millest raskemail lõigul peaaegu piisanuks),» pakub märksõnu üks reisisellidest, Rainer Pedak (esimesel pildil). «See kant oli küllalt äge selleks, et minna.»

Ja nad läksid. Toidu ostsid nad viimasest asustatud punktist arvestusega, et peavad vastu pidama kolm nädalat. Joogivett sai võtta kohalikest jõgedest. Muidu olid nad metsiku looduse meelevallas.

Koola poolsaar võib olla Eestile lähim püsiva inimasustuseta piirkond. Vähemalt Rainer Pedak arvab nüüd nii. «Tean, et sõitsime läbi paikadest, kus kunagi olid vääriskivikaevandused. Muud ma sealsel kesktühermaal toimunud olevat ei tea,» ütles ta.

Eelinfot uurisid mehed vanadelt sõjaväekaartidelt. Praame ei arvatud kohapeal olevat. Kaartidelt tuli aga teadmine, et ees ootavad jõed, millest masinatega ülesaamiseks peab miskit välja nuputama.  Ujuma hakkasid autod kaasavõetud pontoonidel.

Koigi vallas talupidamisega tegelev ja kahel korral 4 × 4 reisidega Venemaa lõpmatutes avarustes seigelnud Rainer Pedak oli üks viiest, kes pidi reisiks igapäevaelu ligi kuuks ajaks kahte 6 × 6 Volvosse  mahutama.

Nägi see välja nii: neli asjaosalist startis ühe autoga Soome, seal lisandus oma masinaga viies matkasell ja edasi võeti suund Venemaale. Tagasiteel usaldas Pedak lennukit ja Peterburist alates bussi.

Reis on läbi ja palavik järele andnud, aga seda, nagu ikka, vaid korraks. Koola poolsaare ülemine osa jäi ju  avastamata. Vähesed kohatud kohalikud suutsid sellegi ahvatlevaks maalida.

Kui purunenud rehvid ja elektrivintsid välja arvata, pidasid masinad vastu. Off-road`i huvilistest seltskond oli Rainer Pedaku hinnangul parim võimalikest. Praegu on kõik koduste asjatoimetuste juures tagasi. Allpool on lugemiseks katked Rainer Pedaku 4 × 4 foorumi tarbeks kirja pandud matkapäevikust.

Õhtuse laevaga Soome. Hommikul väike autode järeltuunimine ning tuld. Hämaras ületatud Vene-Soome piir üllatavalt kiiresti isegi (alla tunni).

Küsimusi eriti ei esitatud. Välja arvatud, kuhu suundume, immigratsioonipaberile tuleb sihtkoht märkida. Eelnevalt leppisime kokku, et ütleme Umba-nimelise asula, sellest polnud otse loomulikult keegi kuulnud ning piiriametnikud tekitasid uue nime Umma. Vahet pole.

Esimene öö piirist mõnekümne kilomeetri kaugusel järve kaldal, hommikusöögiks mustikad ja õhtuks seened. Sõitma alles hilisel pärastlõunal, aega on.

Jõudsime Kandalakšasse, päris suur linn (40 000 elanikku). Ostsime pontoonidele külgtugevduseks 20 lauda hinnaga 1,50 eurot/tk ja kummipaadi, u 40 000 rubla, 4 m pikk korralik tükk.

Suurem šoppamine toidupoes, varuda vaja mitme nädala varud. Õlleriiulil vaatas vastu A. Le Coq`i Aleksander. Pokkerimäng pangaautomaatidega oli huvitav, kolmest töötas kaks ja see väljastas ainult 6500 rubla korraga, millest enamik olid 100 ja 50 rublased.

Edasine liikumine mööda mereranda ja luiteid. Mingil hetkel kohtusime GAZ-66ga, mees oli nõus koos meiega sõitma. Külasse jõudes kutsus tassile teele ja küpsiseid sööma. Vana tegeles tuulegeneraatorite paigaldusega. Park pidi tulema 100 kW ringi.

Külastasime kohalikku kauplust, emotsiooniost juustu näol ebaõnnestus, kuna sisaldas kaht erinevat hallitusseent.

Selle päeva viimasest jõest saime üle tänu mõõnale. Igaõhtuse meelelahutuse vahele saime saunas käia.

Siit edasi pidime ise teed leidma. Düünid ja sood vaheldusid.

Osa otsustas lanti loopida ja paari tunniga said kolm isendit. Lest ja kaks tundmatut kala. Aleks ja Pekka leidsid paadi, kobe tükk, natuke mõlkis, aga vett pidas, mootor külge ja lõbusõit algas. Tänu sellele avastasime, et lahe teises küljes on jõgi hõlpsasti ületatav. Paat oma algsele asukohale tagasi ja meie edasi.

Igavene tüütus on vana elektriliin – peab kogu aeg üle ja alt läbi pugema.

Hommikul paar jõge, siis raba. Sõidame maksimaalselt 3 km/h, iga natukese aja tagant ristuvad meie teed ojade ja kraavidega. Iga ületus peab (vähemalt esimesel autol) olema täiesti kindel, sest edasi vintsimise võimalus praktiliselt puudub. Tihti tuleb käia autodel ees ja otsida teed.

Mingil hetkel on ees kanjon, 20 meetrit siledat seina alla ja üles. Kilomeeter kaugemal leiame ülemineku.

Õhtuks tahaks jõuda mere äärde, pärast kolme tundi oleme sellest endiselt kilomeetri kaugusel, kuna soo lõpebki rannas.

Autol rehv katki, juba teine sel päeval, kahtlustame seda kuradi elektriliini, mis jookseb meie teega paralleelselt.

Hommikul tuli laagripaika üks noormees juttu ajama. See päädis sellega, et suundusime perefirmasse tankima (200 liitrit ja hinnaks 100 rubla). Kolhoos, nagu nad seda kutsuvad, isa, poeg ja kaks töölist paar vestehoodi (roomikmasin) ja 3000 põhjapõtra.

Uurisime edasiste radade kohta ja otsustasime pöörata sisemaa suunas – Kanevkasse. Mereäärne rada pidi olema väga raske (järsud kõrged kaljud ja vahel soo).

Samal ajal maandus helikopter reisijate ja toidukaubaga. Suundusime poodi. Esialgne valik osutus kesiseks, uut kaupa polnud veel lahti pakitud.

Pidime piirduma vanade jääkidega, gurmaanidele pole see mõeldud. Suitsu ja alkoholi ei müüdud. Tunnine kalapüük andis meeldiva vahelduse kiirnuudlitele, esimese viskega haug ja kümmekond ahvenat. Õhtuks on läbitud mitu sood.

Kolmas päev sajab. Lisaks tugev tuul. Selle kohta ei saa öelda lihtsalt sadu, vaid see on midagi enamat. Vesi lihtsalt tuiskab maaga paralleelselt.

Eile hommikul oli vintsivahetus, Aleksi esivints otsustas saba panna. Lisaks Pekka rehvivahetus, seetõttu jäi läbisõit väikseks.

Pimeduse hakul jõudsime järveäärsesse sohu. Peale skaudiretke otsustasime, et pimedas seda forsseerima ei hakka. Kogunesime ühte autosse kokku ja korraliku tatrapudruga algas pidu. Hea uudis oli see, et pool rada on läbitud. Teine hea uudis, et sääski ja muid söödikuid pole mitmendat päeva.

Pealelõunal jõudsime Ponoi jõe äärde, jõgi suur ja lai (170 m). Seal avastasid meid kohe kalainspektorid, pärast sõbralikku jutuajamist lubati jõeületusel aidata.

Asusime pontoone komplekteerima, vahepeal käisime paadiga neli kilomeetrit kaugemal külas infot hankimas. Hilisema info järgi polnud keegi seda teed sõitnud poolteist aastat.

Poekülastus kahanevate varude taastamiseks. Nagu siinmail kombeks, on poeke avatud ainult mõni tund päevas ja tänane kaubapäev tähendas suletust.

Et kaubakopter polnud veel saabunud, oli müüjal aega uksed avada ja külalisi nende hädas aidata. Järjekordselt osta eriti midagi polnud. Poe viimased mahlapakid ja küpsised jagasime sõbralikult ära.

Autode juures viimased ettevalmistused ja jõeületus algas. Kahe paadi jõul oli esimene auto paarikümne minutiga teisel kaldal. Kiire pontoonide eemaldus ja järgmisele autole järele.

Pontoonide kinnitamine eelnevale kogemusele tuginedes läks kiiresti. Samal ajal kui ühed tegelesid sellega, tegid teised paadireise varustusega teisele kaldale.

Kui kuumus ja moskad (ülitüütud väikesed kärbsed, poevad igale poole, närivad valusasti ja neid ON PALJU) enam magada ei lasknud, ronisin autost välja.

Üllatuseks oli alustatud elektrivintsi remondiga, mis oli juba nädalapäevad tagasi katki läinud. Reduktoriosakond on kapitaalselt pees, aga mootor terve. Alexi tagavintsil on vastupidi: kahest katkisest sai kokku üks toimiv. Katkised jupid jäid karusöödaks.

Päevapeale jõudsime kõrgemale mägedesse. Isegi soo olid sunnitud taanduma. Edenesime kiiresti, tee tolmas. Kohtasime üksikuid põhjapõtru ja ka põdrakarju.

Leidsime lennukirusud, natukese aja pärast ka mahajäetud lennuvälja koos tehnikaga: veoauto ja linttraktori. Ja otse loomulikult päevatäis imelisi vaateid ja inimtühja loodust.

Kümmekond kilomeetrit lääne poole peaks olema II maailmasõja aegne vangide rajatud tee, mille ääres onvanad barakid ja vennashauad..

Olematud rajad mööda mägesid ja üle nende. Tõsised kitserajad. Jõudsime kohta, kuhu olid märgitud vanad vangilaagrid. Ainuke, mis on järele jäänud, on elektriliinipostid. Teed on kinni kasvanud.

Puutumatul soopinnasel oskame juba kerge vaevaga autod liikvel hoida ja paarisajameetrised lõigud eriti kiirust alla ei võta.

Tekkisid teed, käänulised, auklikud, veega üle ujutatud, aga täitsa tee moodi. Vahelduva eduga ilmusid kaardile nimed: barakid 120 km, barakid 100 km.

Enamasti on loodus nad endasse haaranud ja maa pealt pühkinud. Ühes ilmselt kõige suuremas olid säilinud hoonete jäänused (seinad mädanenud ja katuseroovutis maapinnaga tasa).

Stalini kättemaksuna, ühe mälestussamba juures, leidsime rehvist raudteenaela.

Hommikusöögi kõrvale tehtud väikese ennustusmängu, kui kiiresti viimased kilomeetrid tsivilisatsiooni läbime, võitsid optimistid...

Tagasi üles